2009. kevadel üritasin teistmoodi lastesaiti käima saada. mul vedas, sest sain Anna ja tema ema Tiinaga tuttavaks ja nende salvestatud lood ja Anna joonistatud pildid olid suureks abiks kõige selle kujunemisel.
otsustasime asjale nimeks panna MINAISE.
õigupoolest tekitas nendega koostöö laabumine tunde, et ka teisi samamoodi kaasatulijaid oleks palju.
saatsin hulk kirju laiali ja kutsusin inimesi ka kaasa lööma. siis hakkasin uurima projekti rahastamise võimalusi.
jõudsin Tiigrihüppeni välja ja sealt sain hulga paberitööd, milleks ma üldse polnud ette valmistatud.
vaatasin neid materjale eile.
mul on nüüd äriplaani kirjutamise kogemus ja asjaajajatega asjaajamise kogemus.
olen traalinud läbi suure hulga rahastamisega seotud temaatikast.
vaatan seda Tiigrihüppe taotluse vormi ja meenub, kuidas omal ajal olin löödud sellest, et näed siin üksinda pusin ja üritan ja siis tahetakse, et mul oleks soovitajaks mingi organisatsioon taga ja siis pean veel näitama, kuidas mu rääkiva kella projekt üldhariduskooli õppekavaga kokku sobib ja lisaks asja tegemisele ka omaette aja leidma paberimajandusega tegelemiseks.
ühel hetkel sai motivatsioon otsa.
mind oli liiga vähe.
aga kõik kurnavam oli mõistmine, et inimesed on tohutult INERTSED. no ainult ühe inimese veel sain ta lapse juttu salvestama.
Valguskliiniku projektist lootsin, et kujuneb see ahel:
inimesed saavad samavärvsusseansse --> nad saavad oma inertsusest välja --> neil tekib vajadus teistmoodi tegutseda, leida oma uue olemuse tugevdamiseks uus keskkond --> selleks keskkonnaks saaks Muutujate organisatsioon --> nad saaksid seal teha sellist tööd, mis läheb neile korda.
ja üks töödest olekski MINAISE uuel alusel üles ehitamine ja arendamine.
seal on need kaks mängu, mis tuleks teisiti ehitada ja mis alguses võikski olla kogu saidi sisu.
mõlemi puhul oleks lihtsad tegevused:
laps joonistab pildi ja nad salvestavad vanema inimesega koos (ema, isa, vanem õde, vend) ta öeldud sõnad.
ja neid saab youtube kombel ise üles laadida.
see tähendab, et sait tuleks rahvusvaheline.
et lapsed saaksid näiteks vaadata, kuidas jaapani keeles on sõna õun. (ka seda, kuidas jaapanis on kombeks õuna joonistada). või läti keeles.
kunagi soovitati metsapoolejuttude listist mulle seda, et ma käiksin ise mööda lasteaedu ja laseksin lastel joonistada ja rääkida.
kuna ma tundsin omal nahal, milline meeletu töömaht on mul siiani asja tegemisele läinud ja kui palju keskmiselt aega kulub ühe helifaili väljalõikamisele ja puhastamisele ja pildi skännimisele ja õigesse suurusesse lõikamisele ja siis kõik selle flashi kokku saamisele... siis tookord lihtsalt ei jaksanud lisatöö enda kanda võtmisele mõelda.
hea meelega teeks seda tööd.
aga asjade organiseerimise ja enda motiveerimise osas on suured augud.
