on üle poole aasta möödas Sesame Streedi teemadega tegelema hakkamisest ja alles nüüd uue aasta vastuvõtmise ööl istusime Andrese pool köögis ja jõime matet ja rääkisime ideedest, millest keegi sädemeid leidnud... ja siis sain selle taipamise rohkem lahti rääkida.
Sesame Street lükati käima Garnegie Foundation toel ja nagu aru saan oli peaeesmärk süstida slumidest pärinevatesse lastesse juba varases eas huvi lugemise ja arvutamise vastu -- sellega andes neile võimaluse tulevikuks. mul ausalt öelda oli väikene pettumuse periood, kui läksin Gladwellist inspireerituna asja ennast uurima. sest leidsin algse idee liiga kõrvuni meelelahutusse pakituna.
aga mis ma nüüd alles taipasin, on Sesame Streedis veel teine põhiline teema: sõbraliku naabruse meelelaad.
selge see, et meil eestis on see slumi idee midagi võõrast ja ei haakunud sestap.
meenus, kuidas sarja loomise aegadel oli neil tulised vaidlused saate formaadi üle ja üldse seati see nimi kahtluse alla.
aga nii see on -- tegevus toimub tänaval. ja no seal liiguvad igasugused kollid ja hiiglaslikud linnud ja millegipärast ka tuntud meelelahutajad, staarid... aga uba ju selles, et nad kõik suhtlevad sõbralikult ja probleeme lahendatakse ja keegi ei pressi sinult välja järjekordse doosi raha ja kedagi ei alandata ja ahistata ja tapeta.
idee ise on väga hea -- luua alternatiivne reaalsus, millele kaasa elades saaksid lapsed õppida teistmoodi käituma, saaksid tunda ennast inimväärsematena. reaalsus vastukaaluks tänavatel valitsevale agressiivsusele.
aga see maailm on teostumatu. on meelelahutus. annab ehk küll sellise hingelise eemaloleku võimaluse -- aga see annab nii vähe ideid reaalse olemise muutmiseks.
nüüd hiljaaegu ehitasin siia blogisse paremini liigendatud linginduse ja organisatsioonide alla panin ka Sesame Workshopi -- just selle koha, kus on videoklipid nende tegevuse organiseerimise kohta.
pärast nende klippide vaatamist võiks ju küsida:
millised oleksid need teemad, millele eesti laste puhul oleks vaja keskenduda?
koostöö ideed ma kordan ja jäängi kordama, kuni see hakkab kohale jõudma.
kehalise liikumise teema peaks ka tugevalt sees olema -- Sesame üks korduvatest teemadest on, kuidas keegi väike laps õpib jalgratta või rulluiskudega sõitma. see "ma oskan!" vaimustus on kahtlemata teisi lapsi inspireeriv. aga neid oskamisi võiks hästi palju muid ka olla.
oma keha võimaluste avastamine. painutused. miks mitte ka hingamisharjutused.
viisakalt rääkimise õpetused. kuidas kellegile hästi kenasti midagi öelda nii, et ta täidaks sinu soovi?!?!
teistele heategude tegemine.
tagasiside -- kuidas küsida teistelt, kas nad said asjast samamoodi aru kui sina said.
...
jnejne.
(hetkel istun selle nõupidamise laua taga üksi. aga meid võiks palju olla, onju?)
miks aga üldse sõbralikust naabrusest hakkasin rääkima, on see, et Gladwellil on üks oluline videoesinemine, milles ta räägib Risetto (?) kogukonnast ja selle fenomenaalsest mõjust selle liikmetele.
kahjuks ei leidnud klippi, kus see esinemine oleks eraldi. allolevas lõigus tuleb liikuda tema esinemise alguse leidmiseks ajaribal näidikut 31:00 kanti tõmmates (aega näitab tõmbamise ajal näidiku kõrval):
Kuvatud on postitused sildiga Sesame Street. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Sesame Street. Kuva kõik postitused
teisipäev, jaanuar 5
reede, jaanuar 1
õpime kümmet kirjutama
avastasin, et Sesame Street üks mu lemmikklippidest on siia üles panemata:
head KOOSTÖÖaastat!
head KOOSTÖÖaastat!
neljapäev, detsember 24
tegelaste otsingul
mingi aeg tagasi olin kinni idees, et tuleb teha eriliselt funktsionaalne käpiknukk.
sest ainult suu liikumise võimalusega nukkude puhul saab oma tegelasele ilmekust anda vaid hääle ja liikumise ülerõhutamisega.
tulemuseks on kohvilaksu all laamendavad ja lärmavad tegelased (liialdan, aga see on tuntav tendents Sesame Streeti klippe vaadates).
ja see on käitumistüüp, mida lapsed hakkavad jäljendama.
neile tundub, et nii ongi õige olla.
kohvilaksu asemel saadakse afekteeritud seisund kätte suhkrulaksuga.
ja siinjuures julgen kahelda tonnide autoriteetide kinnisidees, et lapsed vajavad tähelepanu. et nende käitumise äärmused on just selleks, et äratada tähelepanu.
jah, nad käituvad vahel talumatult.
aga neil on nii vähe ideid, kuidas teistmoodi käituda.
nad on selles maailmas ju äsja.
ja sellest kõigest aru saada ja selles toimima õppida on suur ülesanne.
inimesed on ahvlased. me õpime teisi jäljendades. see, mida me negatiivselt ahvimiseks nimetame, on tegelikult meie arengu suur mootor.
kas sa oskad nimetada kedagi, kelle moodi sa oled oma elus naernud?
(nooruses avastasin ühel hetkel, et olen ühe kursavenna naermise kombe üle võtnud. see nakkus lihtsalt.)
sotsiaalteaduste diskursuses võiks seda nimetada meemide ülekandumiseks.
aga point on sama -- meis sügaval on jäljendamise tõhus enda ülesehitamise masin.
ja nüüd siis põhiline, milleni tahaks jõuda:
sest ainult suu liikumise võimalusega nukkude puhul saab oma tegelasele ilmekust anda vaid hääle ja liikumise ülerõhutamisega.
tulemuseks on kohvilaksu all laamendavad ja lärmavad tegelased (liialdan, aga see on tuntav tendents Sesame Streeti klippe vaadates).
ja see on käitumistüüp, mida lapsed hakkavad jäljendama.
neile tundub, et nii ongi õige olla.
kohvilaksu asemel saadakse afekteeritud seisund kätte suhkrulaksuga.
ja siinjuures julgen kahelda tonnide autoriteetide kinnisidees, et lapsed vajavad tähelepanu. et nende käitumise äärmused on just selleks, et äratada tähelepanu.
jah, nad käituvad vahel talumatult.
aga neil on nii vähe ideid, kuidas teistmoodi käituda.
nad on selles maailmas ju äsja.
ja sellest kõigest aru saada ja selles toimima õppida on suur ülesanne.
inimesed on ahvlased. me õpime teisi jäljendades. see, mida me negatiivselt ahvimiseks nimetame, on tegelikult meie arengu suur mootor.
kas sa oskad nimetada kedagi, kelle moodi sa oled oma elus naernud?
(nooruses avastasin ühel hetkel, et olen ühe kursavenna naermise kombe üle võtnud. see nakkus lihtsalt.)
sotsiaalteaduste diskursuses võiks seda nimetada meemide ülekandumiseks.
aga point on sama -- meis sügaval on jäljendamise tõhus enda ülesehitamise masin.
ja nüüd siis põhiline, milleni tahaks jõuda:
esmaspäev, november 16
eeskujud
vanaema sünnipäeval näitasin äsja 7-aastaseks saanud väikesele sugulasele Kadile kahepäise monstrumi videoid. ta vaatas küll, aga siis tahtis mulle näidata neid oma kummikaru laule. teine iga, teised huvid?
külast tagasi tulles läks meil jutt Danaega kahepäise peale tagasi. rääkis sellest, kuivõrd palju kommentaarides on positiivseid mälestusi selle tegelasega seoses. ma polnud kommentaaridele seni tähelepanu pööranud − suur mass vaatamata videosid lumesaha ette kuhjunud mäena katnud kogu vaate.
nüüd vaatasin:
"i loved these guys when i was a kid"
hmm!
ma täiesti saan aru. selles tegelases on, mida armastada. selline tegutseja ja ise endaga hakkama saaja. kui üks peadest on mullide mittetulemise pärast õnnetu, siis kohe teine pea lohutab teda ja proovib lahenduse leida.
ja siis need KOOSTÖÖ, TEISEGA ARVESTAMISE ja JAGAMISE märksõnad.
ning sõnade tähtedest kokkulugemise õpetamisel on see tegelane ka suurepärane.
peab ütlema, et kahepäine on Sesame tegelastest kõige ilmekam.
ja üks põhjustest selleks on see, et selles nukus on tehniliselt enam võimalusi kui teistes !
(mõtlen, et sellest tehnilisest poolest teen eraldi jutu, see teema on lai)
aga jah − enamus Sesame tegelasi on ilmetud. nende nukkude näod ei võimalda eriti laia ilmete skaalat − silmad ei liigu, ei pilgu, suuga annab midagi teha, aga seda on väga vähe, mida saaks.
ja lõpuks jääbki näitlejal ainus võimalus kehalise liikumisega ilmete nappust täiendada. ja hääle ilmekusega.
mul pole veel piisav ülevaade, aga senise põhjal on mu jaoks kõige ebaõnnestunum tegelane küpsise koletis (cookie monster) − selline kohvi (laste puhul siis: suhkru) üledoosis laamendav tegelane.
sellist käitumismustrit ma ei tahaks üldse.
sest lollusi oleme me kõik kergesti kalduvad ahvima ja omaks võtma.
....võibolla saabub nüüd siiski uus ajastu, kus ahvikarja vaimsusest saadakse üle?!?
kuidas saadakse?
kas seda tehakse meie eest ära?
ei.
mul on tunne, et seda tuleb ise üritada.
sest kas me saame loota, et täiskasvanud võtavad kätte ja lõpetavad ühel päeval teistest ülesõitmise, lõpetavad teistega manipuleerimise, hakkavad koostööd tegema, hakkavad väärtustama teise inimese olemasolu, muutuvad tuimadest tarbijatest oma ainsa elu rikastajateks?????
see ei toimu nii. sellised isikud tuleb maast madalast sellisteks üles kasvatada.
ja siin on eeskujud olulised.
seega tuleks luua hoopis uued karakterid.
lastele meeldejäävad käitumismustrid.
mul hetkel on mõttes üks tegelane, kelle iseloom on minu jaoks selgemalt välja joonistumas.
samuti tahaks kujundada üldisemaid jooni, mis läbiksid kõiki karaktereid.
näiteks viisakus.
mulle siiani tugevalt imponeerib see, et maal väikesed lapsed sind ikka veel teretavad.
see on mingi teema, mis jääb sinusse. sellele saab ehitada nii palju.
aga just see, et väikesed lapsed avastavad sellise võluvõtme. et kui ma teretan, siis see inimene pole enam nii võõras ja tundmatu mu jaoks. ma võtan ta oma maailma omaks.
siit oleks nii palju edasi arendada. just see, et sa suhtud teisesse viisakalt ja saad aru, et see viisakus on tilk vett, mis aastatuhandeid langedes lõpuks kulutab kivisse läbipääsu.
need lihtsad võlusõnad: TERE ja PALUN ja TÄNAN.
kui palju siit annaks veel edasi minna?!!!
õpetada lastele oma äpardustest rääkimist. kuidas oma probleeme arutada, kuidas olla aus ja tunnistada oma rumalusi... tohutult palju teemasid, mida saaks aina uutes ja uutes variatsioonides läbi mängida.
et laps õpiks olukordadest välja tulema, et laps õpiks inimesi usaldama, õpiks muutuma, uusi lahendusi otsima, usuks avatud olemise õigsusesse.
ja samuti tuleb selgelt välja öelda − niisama meelelahutuseks, niisama mingi-asja-peaks-tegema-linnukese-pärast, mingi tootmise meelelaadiga neid asju ei tehta!
kui tegemises ei ole otsingut, kui see on tühikäiguline − siis parem mitte teha.
aga ma siiralt loodan, et lõpuks saame kokku kriitilise hulga inimesi ja sellise meelelaadi, et igal ajal on keegi meist parasjagu uuest avastusest või ideest sädelemas ja teisi inspireerimas.
sest see on tõeliselt väärt idee, millele oma ainus elu pühendada.
külast tagasi tulles läks meil jutt Danaega kahepäise peale tagasi. rääkis sellest, kuivõrd palju kommentaarides on positiivseid mälestusi selle tegelasega seoses. ma polnud kommentaaridele seni tähelepanu pööranud − suur mass vaatamata videosid lumesaha ette kuhjunud mäena katnud kogu vaate.
nüüd vaatasin:
"i loved these guys when i was a kid"
ma täiesti saan aru. selles tegelases on, mida armastada. selline tegutseja ja ise endaga hakkama saaja. kui üks peadest on mullide mittetulemise pärast õnnetu, siis kohe teine pea lohutab teda ja proovib lahenduse leida.
ja siis need KOOSTÖÖ, TEISEGA ARVESTAMISE ja JAGAMISE märksõnad.
ning sõnade tähtedest kokkulugemise õpetamisel on see tegelane ka suurepärane.
peab ütlema, et kahepäine on Sesame tegelastest kõige ilmekam.
ja üks põhjustest selleks on see, et selles nukus on tehniliselt enam võimalusi kui teistes !
(mõtlen, et sellest tehnilisest poolest teen eraldi jutu, see teema on lai)
aga jah − enamus Sesame tegelasi on ilmetud. nende nukkude näod ei võimalda eriti laia ilmete skaalat − silmad ei liigu, ei pilgu, suuga annab midagi teha, aga seda on väga vähe, mida saaks.
ja lõpuks jääbki näitlejal ainus võimalus kehalise liikumisega ilmete nappust täiendada. ja hääle ilmekusega.
mul pole veel piisav ülevaade, aga senise põhjal on mu jaoks kõige ebaõnnestunum tegelane küpsise koletis (cookie monster) − selline kohvi (laste puhul siis: suhkru) üledoosis laamendav tegelane.
sellist käitumismustrit ma ei tahaks üldse.
sest lollusi oleme me kõik kergesti kalduvad ahvima ja omaks võtma.
....võibolla saabub nüüd siiski uus ajastu, kus ahvikarja vaimsusest saadakse üle?!?
kuidas saadakse?
kas seda tehakse meie eest ära?
ei.
mul on tunne, et seda tuleb ise üritada.
sest kas me saame loota, et täiskasvanud võtavad kätte ja lõpetavad ühel päeval teistest ülesõitmise, lõpetavad teistega manipuleerimise, hakkavad koostööd tegema, hakkavad väärtustama teise inimese olemasolu, muutuvad tuimadest tarbijatest oma ainsa elu rikastajateks?????
see ei toimu nii. sellised isikud tuleb maast madalast sellisteks üles kasvatada.
ja siin on eeskujud olulised.
seega tuleks luua hoopis uued karakterid.
lastele meeldejäävad käitumismustrid.
mul hetkel on mõttes üks tegelane, kelle iseloom on minu jaoks selgemalt välja joonistumas.
samuti tahaks kujundada üldisemaid jooni, mis läbiksid kõiki karaktereid.
näiteks viisakus.
mulle siiani tugevalt imponeerib see, et maal väikesed lapsed sind ikka veel teretavad.
see on mingi teema, mis jääb sinusse. sellele saab ehitada nii palju.
aga just see, et väikesed lapsed avastavad sellise võluvõtme. et kui ma teretan, siis see inimene pole enam nii võõras ja tundmatu mu jaoks. ma võtan ta oma maailma omaks.
siit oleks nii palju edasi arendada. just see, et sa suhtud teisesse viisakalt ja saad aru, et see viisakus on tilk vett, mis aastatuhandeid langedes lõpuks kulutab kivisse läbipääsu.
need lihtsad võlusõnad: TERE ja PALUN ja TÄNAN.
kui palju siit annaks veel edasi minna?!!!
õpetada lastele oma äpardustest rääkimist. kuidas oma probleeme arutada, kuidas olla aus ja tunnistada oma rumalusi... tohutult palju teemasid, mida saaks aina uutes ja uutes variatsioonides läbi mängida.
et laps õpiks olukordadest välja tulema, et laps õpiks inimesi usaldama, õpiks muutuma, uusi lahendusi otsima, usuks avatud olemise õigsusesse.
ja samuti tuleb selgelt välja öelda − niisama meelelahutuseks, niisama mingi-asja-peaks-tegema-linnukese-pärast, mingi tootmise meelelaadiga neid asju ei tehta!
kui tegemises ei ole otsingut, kui see on tühikäiguline − siis parem mitte teha.
aga ma siiralt loodan, et lõpuks saame kokku kriitilise hulga inimesi ja sellise meelelaadi, et igal ajal on keegi meist parasjagu uuest avastusest või ideest sädelemas ja teisi inspireerimas.
sest see on tõeliselt väärt idee, millele oma ainus elu pühendada.
neljapäev, november 12
40 aasta tulemus
syytekyynalde blogis kirjutasin mingi aeg tagasi loo Sesame Streetiga seotud teemal. see ei ole niisama laste meelelahutus. kui uskuda Gladwelli, siis kogu ettevõtmine sai alguse ikkagi missioonitundest.
nüüd 40 aastat hiljem tahes-tahtmata on mu ees see küsimus:
KAS SEE ÜLESANNE ON TEOSTUNUD?
võimalik, et kuskil on olemas statistika selle kohta, kuivõrd palju lugemismaterjali keskmine ameeriklane tarbis aastas ajavahemikus kuuekümnendatest kuni praeguse hetkeni.
kui sellel saatel oli mõju, siis peaks see kõver juba 70-ndate alguses tuntavalt tõusma hakkama.
ilma sellise objektiivse kinnituseta julgen aga väita, et see mõju oli vähemärgatav.
sest:
1. olles arvestatava osa klippidest läbi vaadanud, pean tõdema, et sellist lugemise oskuste ja lugemisharjumuse kujundamisele keskendunud teemasid on neetult väike protsent kõigest. põhiline on ikkagi meelelahutus. on tunda, et sellist kooshoidvat ja suunavat arusaamist ei olegi.
2. see kriitika, mida Gladwell kirjutab Blue's Glues uue lähenemist tutvustades: Sesame Street on omavahel nõrgalt seotud lühiklippide soust. see paiskab lapse kaosesse, ta ei saa õppida keskendumist. tagajärjena kasvavad meil pinnapealsed inimesed, kes pole võimelised millelegi keskenduma ja tahavad kogu aeg aina uusi ja uusi meelelahutuslikke stiimuleid.
SELLEGIPOOLEST:
see on tohutu kogemus ja materjal, millest lähtuda!!!
ise kõike välja mõelda oleks hiiglaslik ülesanne.
samas saab minna nendesse klippidesse ja saada inspiratsiooni.
sest kuigi üldisem nägemus on hajustunud, siis episoodide tasandil on kohati suurepäraseid leide. just praegu avastasin kahepäise monstrumi mullipuhumise klipi ja oh ma tahaks seda mõne 1-2-aastase lapse peal testida. see on see koht, kus tegijatel on selles vanuses lapse maailma häälestuda õnnestunud. kahepäise monstrumi klippe on aga väga vähe. seda ideed tahaks kindlasti edasi arendada.
mis meeldib nii väikestele lastele veel teha? [vihje: kirjuta kommentaar]
kahepäine peseb ennast
veel 4 klippi
nüüd 40 aastat hiljem tahes-tahtmata on mu ees see küsimus:
KAS SEE ÜLESANNE ON TEOSTUNUD?
võimalik, et kuskil on olemas statistika selle kohta, kuivõrd palju lugemismaterjali keskmine ameeriklane tarbis aastas ajavahemikus kuuekümnendatest kuni praeguse hetkeni.
kui sellel saatel oli mõju, siis peaks see kõver juba 70-ndate alguses tuntavalt tõusma hakkama.
ilma sellise objektiivse kinnituseta julgen aga väita, et see mõju oli vähemärgatav.
sest:
1. olles arvestatava osa klippidest läbi vaadanud, pean tõdema, et sellist lugemise oskuste ja lugemisharjumuse kujundamisele keskendunud teemasid on neetult väike protsent kõigest. põhiline on ikkagi meelelahutus. on tunda, et sellist kooshoidvat ja suunavat arusaamist ei olegi.
2. see kriitika, mida Gladwell kirjutab Blue's Glues uue lähenemist tutvustades: Sesame Street on omavahel nõrgalt seotud lühiklippide soust. see paiskab lapse kaosesse, ta ei saa õppida keskendumist. tagajärjena kasvavad meil pinnapealsed inimesed, kes pole võimelised millelegi keskenduma ja tahavad kogu aeg aina uusi ja uusi meelelahutuslikke stiimuleid.
SELLEGIPOOLEST:
see on tohutu kogemus ja materjal, millest lähtuda!!!
ise kõike välja mõelda oleks hiiglaslik ülesanne.
samas saab minna nendesse klippidesse ja saada inspiratsiooni.
sest kuigi üldisem nägemus on hajustunud, siis episoodide tasandil on kohati suurepäraseid leide. just praegu avastasin kahepäise monstrumi mullipuhumise klipi ja oh ma tahaks seda mõne 1-2-aastase lapse peal testida. see on see koht, kus tegijatel on selles vanuses lapse maailma häälestuda õnnestunud. kahepäise monstrumi klippe on aga väga vähe. seda ideed tahaks kindlasti edasi arendada.
mis meeldib nii väikestele lastele veel teha? [vihje: kirjuta kommentaar]
kahepäine peseb ennast
veel 4 klippi
Tellimine:
Postitused (Atom)