sest ainult suu liikumise võimalusega nukkude puhul saab oma tegelasele ilmekust anda vaid hääle ja liikumise ülerõhutamisega.
tulemuseks on kohvilaksu all laamendavad ja lärmavad tegelased (liialdan, aga see on tuntav tendents Sesame Streeti klippe vaadates).
ja see on käitumistüüp, mida lapsed hakkavad jäljendama.
neile tundub, et nii ongi õige olla.
kohvilaksu asemel saadakse afekteeritud seisund kätte suhkrulaksuga.
ja siinjuures julgen kahelda tonnide autoriteetide kinnisidees, et lapsed vajavad tähelepanu. et nende käitumise äärmused on just selleks, et äratada tähelepanu.
jah, nad käituvad vahel talumatult.
aga neil on nii vähe ideid, kuidas teistmoodi käituda.
nad on selles maailmas ju äsja.
ja sellest kõigest aru saada ja selles toimima õppida on suur ülesanne.
inimesed on ahvlased. me õpime teisi jäljendades. see, mida me negatiivselt ahvimiseks nimetame, on tegelikult meie arengu suur mootor.
kas sa oskad nimetada kedagi, kelle moodi sa oled oma elus naernud?
(nooruses avastasin ühel hetkel, et olen ühe kursavenna naermise kombe üle võtnud. see nakkus lihtsalt.)
sotsiaalteaduste diskursuses võiks seda nimetada meemide ülekandumiseks.
aga point on sama -- meis sügaval on jäljendamise tõhus enda ülesehitamise masin.
ja nüüd siis põhiline, milleni tahaks jõuda:
lastele on vaja esitada lai skaala käitumismustreid, hoiakuid, lähenemisi.
olukordi, kus tegelane küsib nõu kelleltki.
olukordi, kus tegelane aitab kedagi oma tegutsemisega.
olukordi, kus tegelane harjutab, et midagi selgeks saada.
olukordi, kus tegelane ise saab aru, et tal selle tegevuse ebaõnnestumine teeb tuju halvaks ja ta otsustab parem midagi muud teha (lähen jalutan natuke, siis läheb tuju paremaks vms.)
...
olukordi, kus tegelane ise tuleb jonnimise meeleolust välja.
kuidas?
milliseid sisenduslauseid ta kasutab?
sisenduslausete (afirmatsioonide) teema on ülioluline.
mul on siiani süüteküünlana meeles arengupsühholoogia aluspanija Jean Piaget kirjeldus sellest, kuidas interiorisatsiooniprotsess toimub:
väike laps satub mängides kuuma ahju juurde ja sirutab välja käe, et seda katsuda. täiskasvanu on juures ja hoiatab teda: "ära puudu seda, see on tuline, teeb aia". selliste korduvate olukordade kaudu toimub nihe -- ühel hetkel mingi aeg hiljem sirutab laps käe välja ja et ühtki täiskasvatud ütlemas ei ole, siis ütleb iseendale: "ära puutu. teeb aia" ja tõmbab käe tagasi.
mingi aja pärast ta juba oskab kuumast ahjust eemale hoiduda.
see korraldus on temasse sisestunud.
tundub et meeletu hulk selliseid korraldusi meis.
jällegi, nagu ahvimisegagi -- me ei saa sellele hinnangut anda, see on meid üles ehitav tegevus.
miks siis mitte seda teadlikumalt kasutada???
see eneseprogrammeerimise tehnika on meis ju nii sügaval sees.
Pirandellol oli kunagi näidend "Kuus tegelast autorit otsimas".
seal kuskil eemal piimjas udus on need tegelased, kes otsivad endale lastesaidile kohalejõudmise teed.
mingi aeg tagasi käisin mööda poode ja otsisin silmade jaoks ümmargusi asju.
poolekslõigatuna on kapis üks jõulumuna ja riiulis on Tiimarist leitud kolm penokast kuuli.
jupi traati tõstsin jalust eest ära -- sellest oli mõeldud teha silmalaugude liigutamise konstruktsioon.
hunnikus on jooniseid, kuidas suunurki laiemale ja kokkumale ja üles ja alla nihutada.
muud nuku tegemiseks otsitud materjalid on kuhjas magamistoa taganurgas.
mul oli palju muud tegemist vahepeal. pikalt.
polnud jaksu keskenduda.
ei -- ennekõike pidurdus asi tegelase karakteri taha.
leidsin vanade kavandite pakist joonistused sellisest hakkajast jänesest. ja siis tundus see idee hea -- et arguse kehastaja jänes hoopis teistsuguse tegelasena.
aga no aja jooksul loksus kohale, et jänes nii ülekasutatud tegelane. lastekas.ee-s pealegi massiliselt kasutuses.
praegu on mul paar kavandit tehtud ühest tüdrukust. aga ta on veel ikka liiga kaugel udus.
kunagi lugesin Sesame Family Robinson blogi. Annie on Sesame stenarist, Martin paljude Sesame tegelaste kehastaja, näitleja. nad abiellusid ja said kaksikud. ja sellest see blogi ongi. kaks tunnet, mis seal ringi vaadates minus tekkisid:
1. kas tõesti peab olema äärmiselt ektsentriline, et lastele mõeldud asjadesse pääseda???
kas see pidev tähelepanu neelav käitumine -- esinemine -- ongi see, mida lastel on vaja õppida?
maailm on esinejaid täis. maailm on blogisid täis (see siin kaasa arvatud) -- kesse jaksab kõike seda jälgida?
sest see võib sellistes 2 minuti klippides olla tõesti ligitõmbav. aga juba tund aega kestes on selline käitumistüüp lihtsalt kurnav. vähemalt mulle.
2. sain aimu, milline mass inimesi selle kõige taga tegutseb.
seda blogi otsides sattusin aga palju kokkuvõtlikumale materjalile:
aga siis kui asi jõuab tegeliku tegemiseni, on seal hoopis teine seltskond.
ja need ei vaata neid pabereid. nad teevad oma tööd iseenda mõistmist mööda.
ja siis on seal lõpuks need lapsed, keda testitakse, kaua nad vaatavad ekraanile, kas nad naeravad, kas nad laulavad laule kaasa... sest see on mõõdetav. graafikutes näidatav.
aga -- kas ei võiks mõelda seminaride korraldamise ja toitlustamise ja päevarahade eelarve koostamise asemel lihtsalt lastele endile?
kummarduda alla nende maailma?
-----------------------------------------------------------------
seega:
praegune teema on -- tegelaste kujustamine.
me saame inimestega kokku tulla ja kas matet juues või kõndides rääkida episoode oma kogemustest.
olukordadest, kus laps või vanem on käitunud nii, et see on viinud teistmoodi lahenduseni.
viinud tavapärastest mustritest välja.
mulle endale näitas Juku kogemus, et joonistades jõuab siiski kiiremini midagi ära tehtud.
hetkel ei jõua kavandeid flashi kujundada, aga panen alustuseks siia tegelase, kelle avastasin vanades flash-kavandites otsides:
tulekandja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar