külast tagasi tulles läks meil jutt Danaega kahepäise peale tagasi. rääkis sellest, kuivõrd palju kommentaarides on positiivseid mälestusi selle tegelasega seoses. ma polnud kommentaaridele seni tähelepanu pööranud − suur mass vaatamata videosid lumesaha ette kuhjunud mäena katnud kogu vaate.
nüüd vaatasin:
"i loved these guys when i was a kid"
ma täiesti saan aru. selles tegelases on, mida armastada. selline tegutseja ja ise endaga hakkama saaja. kui üks peadest on mullide mittetulemise pärast õnnetu, siis kohe teine pea lohutab teda ja proovib lahenduse leida.
ja siis need KOOSTÖÖ, TEISEGA ARVESTAMISE ja JAGAMISE märksõnad.
ning sõnade tähtedest kokkulugemise õpetamisel on see tegelane ka suurepärane.
peab ütlema, et kahepäine on Sesame tegelastest kõige ilmekam.
ja üks põhjustest selleks on see, et selles nukus on tehniliselt enam võimalusi kui teistes !
(mõtlen, et sellest tehnilisest poolest teen eraldi jutu, see teema on lai)
aga jah − enamus Sesame tegelasi on ilmetud. nende nukkude näod ei võimalda eriti laia ilmete skaalat − silmad ei liigu, ei pilgu, suuga annab midagi teha, aga seda on väga vähe, mida saaks.
ja lõpuks jääbki näitlejal ainus võimalus kehalise liikumisega ilmete nappust täiendada. ja hääle ilmekusega.
mul pole veel piisav ülevaade, aga senise põhjal on mu jaoks kõige ebaõnnestunum tegelane küpsise koletis (cookie monster) − selline kohvi (laste puhul siis: suhkru) üledoosis laamendav tegelane.
sellist käitumismustrit ma ei tahaks üldse.
sest lollusi oleme me kõik kergesti kalduvad ahvima ja omaks võtma.
....võibolla saabub nüüd siiski uus ajastu, kus ahvikarja vaimsusest saadakse üle?!?
kuidas saadakse?
kas seda tehakse meie eest ära?
ei.
mul on tunne, et seda tuleb ise üritada.
sest kas me saame loota, et täiskasvanud võtavad kätte ja lõpetavad ühel päeval teistest ülesõitmise, lõpetavad teistega manipuleerimise, hakkavad koostööd tegema, hakkavad väärtustama teise inimese olemasolu, muutuvad tuimadest tarbijatest oma ainsa elu rikastajateks?????
see ei toimu nii. sellised isikud tuleb maast madalast sellisteks üles kasvatada.
ja siin on eeskujud olulised.
seega tuleks luua hoopis uued karakterid.
lastele meeldejäävad käitumismustrid.
mul hetkel on mõttes üks tegelane, kelle iseloom on minu jaoks selgemalt välja joonistumas.
samuti tahaks kujundada üldisemaid jooni, mis läbiksid kõiki karaktereid.
näiteks viisakus.
mulle siiani tugevalt imponeerib see, et maal väikesed lapsed sind ikka veel teretavad.
see on mingi teema, mis jääb sinusse. sellele saab ehitada nii palju.
aga just see, et väikesed lapsed avastavad sellise võluvõtme. et kui ma teretan, siis see inimene pole enam nii võõras ja tundmatu mu jaoks. ma võtan ta oma maailma omaks.
siit oleks nii palju edasi arendada. just see, et sa suhtud teisesse viisakalt ja saad aru, et see viisakus on tilk vett, mis aastatuhandeid langedes lõpuks kulutab kivisse läbipääsu.
need lihtsad võlusõnad: TERE ja PALUN ja TÄNAN.
kui palju siit annaks veel edasi minna?!!!
õpetada lastele oma äpardustest rääkimist. kuidas oma probleeme arutada, kuidas olla aus ja tunnistada oma rumalusi... tohutult palju teemasid, mida saaks aina uutes ja uutes variatsioonides läbi mängida.
et laps õpiks olukordadest välja tulema, et laps õpiks inimesi usaldama, õpiks muutuma, uusi lahendusi otsima, usuks avatud olemise õigsusesse.
ja samuti tuleb selgelt välja öelda − niisama meelelahutuseks, niisama mingi-asja-peaks-tegema-linnukese-pärast, mingi tootmise meelelaadiga neid asju ei tehta!
kui tegemises ei ole otsingut, kui see on tühikäiguline − siis parem mitte teha.
aga ma siiralt loodan, et lõpuks saame kokku kriitilise hulga inimesi ja sellise meelelaadi, et igal ajal on keegi meist parasjagu uuest avastusest või ideest sädelemas ja teisi inspireerimas.
sest see on tõeliselt väärt idee, millele oma ainus elu pühendada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar