40 aasta tulemus

syytekyynalde blogis kirjutasin mingi aeg tagasi loo Sesame Streetiga seotud teemal. see ei ole niisama laste meelelahutus. kui uskuda Gladwelli, siis kogu ettevõtmine sai alguse ikkagi missioonitundest.
nüüd 40 aastat hiljem tahes-tahtmata on mu ees see küsimus:
KAS SEE ÜLESANNE ON TEOSTUNUD?

võimalik, et kuskil on olemas statistika selle kohta, kuivõrd palju lugemismaterjali keskmine ameeriklane tarbis aastas ajavahemikus kuuekümnendatest kuni praeguse hetkeni.
kui sellel saatel oli mõju, siis peaks see kõver juba 70-ndate alguses tuntavalt tõusma hakkama.

ilma sellise objektiivse kinnituseta julgen aga väita, et see mõju oli vähemärgatav.
sest:
1. olles arvestatava osa klippidest läbi vaadanud, pean tõdema, et sellist lugemise oskuste ja lugemisharjumuse kujundamisele keskendunud teemasid on neetult väike protsent kõigest. põhiline on ikkagi meelelahutus. on tunda, et sellist kooshoidvat ja suunavat arusaamist ei olegi.
2. see kriitika, mida Gladwell kirjutab Blue's Glues uue lähenemist tutvustades: Sesame Street on omavahel nõrgalt seotud lühiklippide soust. see paiskab lapse kaosesse, ta ei saa õppida keskendumist. tagajärjena kasvavad meil pinnapealsed inimesed, kes pole võimelised millelegi keskenduma ja tahavad kogu aeg aina uusi ja uusi meelelahutuslikke stiimuleid.

SELLEGIPOOLEST:
see on tohutu kogemus ja materjal, millest lähtuda!!!
ise kõike välja mõelda oleks hiiglaslik ülesanne.
samas saab minna nendesse klippidesse ja saada inspiratsiooni.
sest kuigi üldisem nägemus on hajustunud, siis episoodide tasandil on kohati suurepäraseid leide. just praegu avastasin kahepäise monstrumi mullipuhumise klipi ja oh ma tahaks seda mõne 1-2-aastase lapse peal testida. see on see koht, kus tegijatel on selles vanuses lapse maailma häälestuda õnnestunud. kahepäise monstrumi klippe on aga väga vähe. seda ideed tahaks kindlasti edasi arendada.
mis meeldib nii väikestele lastele veel teha? [vihje: kirjuta kommentaar]

kahepäine peseb ennast
veel 4 klippi