sattusin tango mailinglistis lõime peale, kus link Masaru Emoto teemale.
sealt edasi valisin suvalise lingi, kus seda riisi eksperimenti korrati (algus siin).
Eestiski võibolla veel müügil need veepudelid, millele sellised enesesisendussõnad trükitud.
mis aga hakkasin mõtlema, on see, et nende 40 päeva jooksul sa kordasid neid sõnu, tegelikult ei ole see aga niisama ütlemine, vaid lausumine selle vanas tähenduses.
et olid kunagi lausujad, loitsijad.
(vaevalt et seal pudeli villimise liinil eraldi lausuja tööl oli)
esimeses klipis mainiti ka, et Emoto on kirjutanud lastele raamatu ja seda saab alla laadida aadressilt thankwater.net, mis aga osutus mingiks affiliate äri tegemise kohaks vaid. enne, kui asjale pihta sain, olin liikunud Waterbook for Children lingile ja mitu saiti raamatu asjatus otsimises läbi käinud.
kuhu jäin veidi pidama, oli laste hüperaktiivsuse, autismi, keskendumishäirete jne ravimisele Berard AIT meetodiga. saan aru, et heliteraapia mingi vorm.
heliteraapia ja värvusteraapia, on teemad, mida tahaksin lastesaiti sisse tuua.
muusikalise kuulmise arendamine lastel on isiksuse arengu seisukohalt midagi olulist. mul on tunne, et kui inimene oskab muusikast harmooniat leida ja tajuda, siis see kajastub ka tema isiksuses.
tal on harmoonia vajadus.
enam-vähem on mul välja mõeldud mäng, kuidas saaks lapsi meelitada kõlasid jälgima. ka värvide valimise jaoks on mingid mõtted olemas. flashis saab väga dünaamiliselt muuta pindade värvust (ainus häda, et erinevad ekraanid väga erinevalt seadistatud värvide esitamiseks).
aga see on üleülejärgmine asi, mida ette võtta -- enne on tohutu töö veel teha.
unelaual aga sai pealkirjaks pandud, sest seda riisipurgile muusika mängmist vaadates hakkasin mõtlema aegadele tagasi, kui mu lapsed imeväikesed olid. mu ex oli häirimatu unega, ma ise erksaga -- seega kujunes nii, et kõik need kõhugaasid ja hammaste tuleku nuttude ajad tuli mul neid öösel süles ringi kõndides kussutada ja neile unelaulu laulda.
mul oli väga kitsas repertuaar. paljuski enda improviseeritud üminad ja siis ainus selline, mille sõnu teadsin -- "Puhu, tuul, ja tõuka paati, aja Kuramaale mind..."
selline ilus, aga kurblik. ja lõpusalmi, kus kõrtsikaklusest juttu, ma ei kasutanud.
nüüd aga mõtlen, et kui hea oleks olnud, kui ma oleks teadnud mingit sellist unelaulu, kus selliseid elujaatavaid ja tervikolemist tugevdavaid sõnu oleks.
kas sa tead mõnda?
neljapäev, detsember 24
tegelaste otsingul
mingi aeg tagasi olin kinni idees, et tuleb teha eriliselt funktsionaalne käpiknukk.
sest ainult suu liikumise võimalusega nukkude puhul saab oma tegelasele ilmekust anda vaid hääle ja liikumise ülerõhutamisega.
tulemuseks on kohvilaksu all laamendavad ja lärmavad tegelased (liialdan, aga see on tuntav tendents Sesame Streeti klippe vaadates).
ja see on käitumistüüp, mida lapsed hakkavad jäljendama.
neile tundub, et nii ongi õige olla.
kohvilaksu asemel saadakse afekteeritud seisund kätte suhkrulaksuga.
ja siinjuures julgen kahelda tonnide autoriteetide kinnisidees, et lapsed vajavad tähelepanu. et nende käitumise äärmused on just selleks, et äratada tähelepanu.
jah, nad käituvad vahel talumatult.
aga neil on nii vähe ideid, kuidas teistmoodi käituda.
nad on selles maailmas ju äsja.
ja sellest kõigest aru saada ja selles toimima õppida on suur ülesanne.
inimesed on ahvlased. me õpime teisi jäljendades. see, mida me negatiivselt ahvimiseks nimetame, on tegelikult meie arengu suur mootor.
kas sa oskad nimetada kedagi, kelle moodi sa oled oma elus naernud?
(nooruses avastasin ühel hetkel, et olen ühe kursavenna naermise kombe üle võtnud. see nakkus lihtsalt.)
sotsiaalteaduste diskursuses võiks seda nimetada meemide ülekandumiseks.
aga point on sama -- meis sügaval on jäljendamise tõhus enda ülesehitamise masin.
ja nüüd siis põhiline, milleni tahaks jõuda:
sest ainult suu liikumise võimalusega nukkude puhul saab oma tegelasele ilmekust anda vaid hääle ja liikumise ülerõhutamisega.
tulemuseks on kohvilaksu all laamendavad ja lärmavad tegelased (liialdan, aga see on tuntav tendents Sesame Streeti klippe vaadates).
ja see on käitumistüüp, mida lapsed hakkavad jäljendama.
neile tundub, et nii ongi õige olla.
kohvilaksu asemel saadakse afekteeritud seisund kätte suhkrulaksuga.
ja siinjuures julgen kahelda tonnide autoriteetide kinnisidees, et lapsed vajavad tähelepanu. et nende käitumise äärmused on just selleks, et äratada tähelepanu.
jah, nad käituvad vahel talumatult.
aga neil on nii vähe ideid, kuidas teistmoodi käituda.
nad on selles maailmas ju äsja.
ja sellest kõigest aru saada ja selles toimima õppida on suur ülesanne.
inimesed on ahvlased. me õpime teisi jäljendades. see, mida me negatiivselt ahvimiseks nimetame, on tegelikult meie arengu suur mootor.
kas sa oskad nimetada kedagi, kelle moodi sa oled oma elus naernud?
(nooruses avastasin ühel hetkel, et olen ühe kursavenna naermise kombe üle võtnud. see nakkus lihtsalt.)
sotsiaalteaduste diskursuses võiks seda nimetada meemide ülekandumiseks.
aga point on sama -- meis sügaval on jäljendamise tõhus enda ülesehitamise masin.
ja nüüd siis põhiline, milleni tahaks jõuda:
minimaalne start
mõtlesin, miks MINAISE tegemine vastu suve ära väsis.
see oli otsing ja seetõttu kujunes veidi kaoseliseks.
teine asi muidugi see ka, et nende joonistamislugude animeerimine võttis tohutu aja.
mõistus sai otsa.
mis aga jäi tiksuma, oli see viimases otsas tekkinud tähtedega joonistamine.
õigemini see, et mul oli seal juba mitu Anna tehtud asja üleval ja siis sai paar Kirke asja ka üles pandud.
ja siis salvestas Erki mulle ühe tuttava lastega hullult palju juttu.
vist väsisin sellest jutumassist.
aga seal oli üks koht, kus väiksemale tegelasele näidati seda tähemängu ja siis ta kuulas seal, kuidas Kirke ütles lumememm. ikka uuesti ja uuesti tahtis kuulata. ja siis teatas, et ta tahab Kirke tüdruku juurde külla minna.
see lõik oli nii armas :) selline pool-pudikeelne jutt. saatsin Kirke emale selle.
aga ei osanud sellega midagi peale hakata siis.
nii see jutt lihtsalt kummitab.
tunnen end milleski võlgu olevana.
midagi on pooleli.
igatahes nüüd otsustasin, et keskendun ainult sellele sõnamängule.
kui mul on liiga palju teadmatust ümberringi, siis ma ei ole tõhus.
kui saan pildi ja sinna juurde lapse öeldud sõna, mis seal pildil on, siis on piisav.
saaksin juurde panna ka lapse lühikese kirjelduse, mis seal pildil toimub või ükskõik mida lahedat ta ütleb -- aga siis tõesti juba vanemapoolse toimetamisega.
Tiina on seda lõikamise tööd kõvasti teinud ja tema kogemus annab julgust uskuda, et selliste asjadega saab hakkama.
ja kogu selle lastesaidi tegemise keskne eesmärk ongi mu jaoks: koostöö õppimine.
koos teha täiesti uue meelsuse ja eesmärgiga lastesait.
meil on üks elu.
seal võiks midagi särada.
see oli otsing ja seetõttu kujunes veidi kaoseliseks.
teine asi muidugi see ka, et nende joonistamislugude animeerimine võttis tohutu aja.
mõistus sai otsa.
mis aga jäi tiksuma, oli see viimases otsas tekkinud tähtedega joonistamine.
õigemini see, et mul oli seal juba mitu Anna tehtud asja üleval ja siis sai paar Kirke asja ka üles pandud.
ja siis salvestas Erki mulle ühe tuttava lastega hullult palju juttu.
vist väsisin sellest jutumassist.
aga seal oli üks koht, kus väiksemale tegelasele näidati seda tähemängu ja siis ta kuulas seal, kuidas Kirke ütles lumememm. ikka uuesti ja uuesti tahtis kuulata. ja siis teatas, et ta tahab Kirke tüdruku juurde külla minna.
see lõik oli nii armas :) selline pool-pudikeelne jutt. saatsin Kirke emale selle.
aga ei osanud sellega midagi peale hakata siis.
nii see jutt lihtsalt kummitab.
tunnen end milleski võlgu olevana.
midagi on pooleli.
igatahes nüüd otsustasin, et keskendun ainult sellele sõnamängule.
kui mul on liiga palju teadmatust ümberringi, siis ma ei ole tõhus.
kui saan pildi ja sinna juurde lapse öeldud sõna, mis seal pildil on, siis on piisav.
saaksin juurde panna ka lapse lühikese kirjelduse, mis seal pildil toimub või ükskõik mida lahedat ta ütleb -- aga siis tõesti juba vanemapoolse toimetamisega.
Tiina on seda lõikamise tööd kõvasti teinud ja tema kogemus annab julgust uskuda, et selliste asjadega saab hakkama.
ja kogu selle lastesaidi tegemise keskne eesmärk ongi mu jaoks: koostöö õppimine.
koos teha täiesti uue meelsuse ja eesmärgiga lastesait.
meil on üks elu.
seal võiks midagi särada.
teisipäev, detsember 22
LOST AND FOUND
panin linkidesse STUDIOaka. siin pilt nende filmist LOST AND FOUND. nende kodulehel on filmist lõiguke. mõnus meeleolu.
soojendusjooks
kukkusin kaheks nädalaks muust mõtlemisest välja, sest tuli tellimus Juku mängukeskuse reklaamklippidele.
algsest ühest klipist kujunes välja töö edenedes 4 eraldi klippi + 2 venekeelset dubleeringut.
tegelastest oli vaid ühes asendis ja otsevaates alusmaterjal. Anni oli veel kõndima pandav, aga Juku enda jalgade osas loobusin kõndimise katsetamisest. tohutult aega läks kolmandas klipis Juku poolprofiili leiutamisele.
ega praegusega pole ka rahul. aga mis teha -- muid töid oli lisaks ka nii palju ja tähtaeg tiksus kuklas.
kui ise teen enda tegelasi, siis püüan ette juba kavandada neid nii, et animeerimisel oleks minimaalselt probleeme.
aga pole mõtet rohkem kurta, kohati zombistusin magamatusest, aga sain mahuka töö tegemise ja enda sinna häälestamise tunde kätte. lisaks sain sellest lipsync (suu liikumise heliga kokkuviimine) barjäärist üle. sinna läks päratu aeg, aga ma lõpuks võtsin ette töö, kus seda tegin ja nüüd vähemalt tean, et saan hakkama ja kui palju aega selle peale läheb.
natuke eneseusku juurde...
klipid ise siis siin:
algsest ühest klipist kujunes välja töö edenedes 4 eraldi klippi + 2 venekeelset dubleeringut.
tegelastest oli vaid ühes asendis ja otsevaates alusmaterjal. Anni oli veel kõndima pandav, aga Juku enda jalgade osas loobusin kõndimise katsetamisest. tohutult aega läks kolmandas klipis Juku poolprofiili leiutamisele.
ega praegusega pole ka rahul. aga mis teha -- muid töid oli lisaks ka nii palju ja tähtaeg tiksus kuklas.
kui ise teen enda tegelasi, siis püüan ette juba kavandada neid nii, et animeerimisel oleks minimaalselt probleeme.
aga pole mõtet rohkem kurta, kohati zombistusin magamatusest, aga sain mahuka töö tegemise ja enda sinna häälestamise tunde kätte. lisaks sain sellest lipsync (suu liikumise heliga kokkuviimine) barjäärist üle. sinna läks päratu aeg, aga ma lõpuks võtsin ette töö, kus seda tegin ja nüüd vähemalt tean, et saan hakkama ja kui palju aega selle peale läheb.
natuke eneseusku juurde...
klipid ise siis siin:
Tellimine:
Postitused (Atom)