meenus üks mäng, mille idee baasil tahaks midagi teha.
korralikkus. asjade ärapanemine.
kujundaja kutsehaigusest tingituna saan Monkist vägagi aru.
kui sul on teismeline laps, siis vast mõistad teemat. sellist tüüpi lastemängu ON VÄGA VAJA!
see seeme tuleb varakult maasse külvata.
pühapäev, jaanuar 31
siililegi selge
tegin kiirtellimuse korras animatsioonid ühest tegelasest. veidi üle 2 päeva kulus. polnud aega enam arendada, eelarve ka napp.
variatsioonid siis:
serviti, serviti!
kõnnib
viipab
pausi koht
jookseb
siililegi selge
järjekordne soojendusjooks.
laupäev, jaanuar 30
BIG & SMALL uus koduleht
siin siis tehniliselt tase teistest üle lahendus. 3D lahendus, mis võimalikuks saanud tänu ActionScript 3.0 programmeerimiskeele tohutult laiematele võimalustele.
tehniliste lahenduste osas läksin kohati päris elevile:
- siin pildil on laua peal pilt mille ma SMALLi käpaga valmis plätserdasin. ma käisin vahepeal väljas ja istutasin taimi ja otsisin metsas BIGi ja siis vahetasin ennast BIGi rolli ja tulin tuppa tagasi ja seal oli see pilt ikka veel laual ja sain seda võtta ja taas imetleda.
mis flashi puhul alati on mind võlunud, on selle avastajate meelelaad. ma poleks sellise lahenduse peale ise tulnud. nüüd aga näen, et nii saab teha ja mõte hakkab tööle, et mida veel sellist saaks... - sama lahendusega oli peenrasse lillede istutamise mäng. muidu on neid istutamise mänge igal pool. aga siin ma istutasin need seemned ja kastsin korralikult (hea, et vesi kannus otsa ei saanud... tegelikult peaks saama) ja siis käisin ka igal pool ja seal need olid ikkaja mõnusalt ruumis paiknevad, kui metsas.
- isiklikult imetlesin tiigi peegelduse ideed. selliste asjade juures jääd pidama ja mõtled, mismoodi saaks järgi teha. lihtne lahendus tegelikult. aga selliste asjade taipamiseks on vaja usku, et nii saab. ise sellist asja katsetades läheb tonn aega. praegu vaatad ja näed kohe, mis proportsioonis asi töötab. ja no käigult tekkis rida ideid, mida veel saaks ägedat teha. lainetust näiteks!
- seninätud muusika mängudest on see, mis pianole klikkides lahti läheb ka tase omaette!
proovi ise vahetada pille. mul hetkel kõigil tegelastel kitarrid. ÄGE! - palju lahendusi on tehtud pseudoruumiliselt. umbes nii, nagu kunagi aastaid tagasi tegin limonaad.ee lahendused.
- meelelahutust liiga palju
- laste arenguga seotud teemasid no ei leidnud. see on aga kõikjal suur probleem.
tohutu aur on läinud asja teostamisele (müts maha), aga osa auru oleks võinud minna rohkem sisulise poole peale.
SISU!
SISU!
SISU!
teisipäev, jaanuar 19
TEDxTallinn
panin selle loengu siia põhiliselt selle küsimuse pärast:
kas keegi on saanud koolis koostöö eest hindeid?
selle teemaga seoses sobib märkida, et alustasin hiljaaegu uue Koostegu blogiga, kuhu tahan koondada kõik Muutujate organisatsiooni loomise ja arendamisega seotud teemad.
miks Koostegu, mitte Koostöö?
kas keegi on saanud koolis koostöö eest hindeid?
selle teemaga seoses sobib märkida, et alustasin hiljaaegu uue Koostegu blogiga, kuhu tahan koondada kõik Muutujate organisatsiooni loomise ja arendamisega seotud teemad.
miks Koostegu, mitte Koostöö?
teisipäev, jaanuar 12
CHARLIE & LOLA
tänase päeva kirjutisi peaks tagantpoolt ettepoole lugema, alates pocoyo2-st.
mul oli hea pocoyo kallal arvustada, sest silme ees ja südames oli mu lemmik: CHARLIE & LOLA.
kõigepealt klipp British Academy 2008 aasta lasteauhinna võitjatega:
kui aasta tagasi Charlie ja Lola avastasin, siis mind hoobilt võlus see, kuidas lapsed rääkisid. nii suurepärased hääled. oleks eesti keeles keegi selline kõneleja!
tean, tean, tean -- seda saab arendada ja lapsed on andekad asju omandama, aga seal peab ka mingi hääle eripära olema.
ja veel -- see saab olla vaid piiratud ajavahemik. aasta vanem laps on hoopis keegi teine, hoopis teine hääl, hoopis teine suhtumine.
teine oluline punkt on see, et klippide aluseks oli Hästi Kirjutatud Raamat!
kui sul on nii suurepärane materjal, siis kujutan ette, kuivõrd mõnus ja õige sellist asja teostada oleks.
ja samuti on minu jaoks suur pluss see kujutamislaad. et tegelased on võimalikult laste joonistuste moodi tehtud.
lapse jaoks on see kujundus midagi sellist, mida ta isegi joonistab.
tuttav, omane.
mõned klipid:
mul oli hea pocoyo kallal arvustada, sest silme ees ja südames oli mu lemmik: CHARLIE & LOLA.
kõigepealt klipp British Academy 2008 aasta lasteauhinna võitjatega:
kui aasta tagasi Charlie ja Lola avastasin, siis mind hoobilt võlus see, kuidas lapsed rääkisid. nii suurepärased hääled. oleks eesti keeles keegi selline kõneleja!
tean, tean, tean -- seda saab arendada ja lapsed on andekad asju omandama, aga seal peab ka mingi hääle eripära olema.
ja veel -- see saab olla vaid piiratud ajavahemik. aasta vanem laps on hoopis keegi teine, hoopis teine hääl, hoopis teine suhtumine.
teine oluline punkt on see, et klippide aluseks oli Hästi Kirjutatud Raamat!
kui sul on nii suurepärane materjal, siis kujutan ette, kuivõrd mõnus ja õige sellist asja teostada oleks.
ja samuti on minu jaoks suur pluss see kujutamislaad. et tegelased on võimalikult laste joonistuste moodi tehtud.
lapse jaoks on see kujundus midagi sellist, mida ta isegi joonistab.
tuttav, omane.
mõned klipid:
arutlev kõneviis
kuigi see on rohkem syytekyynalde blogisse kuuluv teema, kirjutan selle siiski siia lühidalt.
ei osanud konkreetset allikmaterjali üles leida, seega panen kirja sellel kujul, kuidas mäletan oma õpinguaegadest.
ilmselt usa-s viidi läbi suurem hulk katseid, kus jälgiti ema ja lapse omavahelist suhtlemist eraldatud ruumis.
katse metoodika kohta ei tea, aga oletan, et seal olid erinevad märksõnad või tähised erinevat tüüpi suhtlemiste tähistamiseks vaatlusprotokollides. kuidagi on meeles, et need katsed vältasid pikemat aega -- nii et sama tüüpi käitumismustrid said arvuliselt märkimisväärse kõrgusega tulpadesse koguneda.
mis katse puhul veel oluline, oli see, et vaadeldi kahte eraldi gruppi:
nn töölisklassi, ehk siis sinikraede hulka kuulujaid ja
valgekraede, ehk siis keskklassi esindajaid.
mis mulle sellest kõigest signaalsena on meelde jäänud, on emade erinev oma lastega suhtlemise muster:
kui sinikraede vanemad kaldusid valdavalt oma laste käitumist suunama korralduste, käskivate lausete kaudu ("pane see käest ära!", "seda ei tohi puutuda!", "ei jonni! kas sa jääd vait!" jne), siis keskklassi kuuluvad emad pigem esitasid oma lastele suunavaid küsimusi, või proovisid neid muul moel oma käitumise üle mõtlema panna (a la "kui sa selle auto nüüd sinna ülemisele riiulile paned, kas sa ei arva, et see võib ühel hetkel veerema hakata ja sulle pähe kukkuda? kas sa tõesti tahad, et sul valus oleks?")
ja kui mu enda lapsed olid veel väikesed, siis katsusin vähemalt seda käskivat kõneviisi vältida.
pean samas tunnistama, et mulle ei meenu ühtki head näidet sellise arutleva kõneviisi rakendamisest.
neid oli - selliseid, kus endale jõudis ka kohale, et lapsele jõudis kohale :) aga näed - ei mäleta.
mu vanim loomult iseenesest juba arutleja tüüp (tal 8-kuuselt läks kõva jutustamine lahti) ja meenuvad rohkem olukorrad, kus tema noorematele on asju seletanud a la "kas sa mõtled siis, et ..."
aga see teema oleks vaja väga lahti kirjutada.
ühelt poolt saad sa siia kommentaaridesse kirjutada oma vahetute kogemuste kohta, teisalt võiks lihtsalt endale üles kirjutada, et kui siis lastesaidi saame käima, siis teeks kohe sellise eraldi kogumi... võibolla isegi jõuab illustreeritud klippide tegemiseni...
selline lapse arutlema meelitamise ideede varasalv.
ühesõnaga:
"mis sa arvad, kas teistele oleks sellest kasu, kui sa paneksid kirja olukorra, kus sul on õnnestunud oma lapsele asjade üle arutlemist õpetada?"
ei osanud konkreetset allikmaterjali üles leida, seega panen kirja sellel kujul, kuidas mäletan oma õpinguaegadest.
ilmselt usa-s viidi läbi suurem hulk katseid, kus jälgiti ema ja lapse omavahelist suhtlemist eraldatud ruumis.
katse metoodika kohta ei tea, aga oletan, et seal olid erinevad märksõnad või tähised erinevat tüüpi suhtlemiste tähistamiseks vaatlusprotokollides. kuidagi on meeles, et need katsed vältasid pikemat aega -- nii et sama tüüpi käitumismustrid said arvuliselt märkimisväärse kõrgusega tulpadesse koguneda.
mis katse puhul veel oluline, oli see, et vaadeldi kahte eraldi gruppi:
nn töölisklassi, ehk siis sinikraede hulka kuulujaid ja
valgekraede, ehk siis keskklassi esindajaid.
mis mulle sellest kõigest signaalsena on meelde jäänud, on emade erinev oma lastega suhtlemise muster:
kui sinikraede vanemad kaldusid valdavalt oma laste käitumist suunama korralduste, käskivate lausete kaudu ("pane see käest ära!", "seda ei tohi puutuda!", "ei jonni! kas sa jääd vait!" jne), siis keskklassi kuuluvad emad pigem esitasid oma lastele suunavaid küsimusi, või proovisid neid muul moel oma käitumise üle mõtlema panna (a la "kui sa selle auto nüüd sinna ülemisele riiulile paned, kas sa ei arva, et see võib ühel hetkel veerema hakata ja sulle pähe kukkuda? kas sa tõesti tahad, et sul valus oleks?")
ja kui mu enda lapsed olid veel väikesed, siis katsusin vähemalt seda käskivat kõneviisi vältida.
pean samas tunnistama, et mulle ei meenu ühtki head näidet sellise arutleva kõneviisi rakendamisest.
neid oli - selliseid, kus endale jõudis ka kohale, et lapsele jõudis kohale :) aga näed - ei mäleta.
mu vanim loomult iseenesest juba arutleja tüüp (tal 8-kuuselt läks kõva jutustamine lahti) ja meenuvad rohkem olukorrad, kus tema noorematele on asju seletanud a la "kas sa mõtled siis, et ..."
aga see teema oleks vaja väga lahti kirjutada.
ühelt poolt saad sa siia kommentaaridesse kirjutada oma vahetute kogemuste kohta, teisalt võiks lihtsalt endale üles kirjutada, et kui siis lastesaidi saame käima, siis teeks kohe sellise eraldi kogumi... võibolla isegi jõuab illustreeritud klippide tegemiseni...
selline lapse arutlema meelitamise ideede varasalv.
ühesõnaga:
"mis sa arvad, kas teistele oleks sellest kasu, kui sa paneksid kirja olukorra, kus sul on õnnestunud oma lapsele asjade üle arutlemist õpetada?"
pocoyo2
vaatasin pocoyo klippe nüüd hulga. ja väsisin.
paraku jah - ikkagi müügiks tehtud asi.
kummalised puldid, millega saab asju värvida -- kuivõrd see lapse jaoks on midagi mõista aitav?
olgu -- siin võidakse kohe vastu öelda, et see aitab lapsel fantaseerima õppida...
mismõttes?
laps teeb pidevalt alateadlikke oletusi maailma suhtes. see, kuidas laps võib mõnedest asjadest omamoodi aru saada, on teinekord hoopis hämmastavam fantaseerimine.
aga see on selle maailma mõista üritamisega seotud. puude ja olendite puldiga värvimine on aga lapse maailmamõistmise eksitamine.
(vandenõuteoreetikud ütleksid midagi kapitaalsemat selle kohta)
vastakaid tundmusi tekitas ka suure liumäe klipp. kujutlesin ennast väikese vaataja rolli ja see redel seal...
reaalses maailmas ei hakkaks muidugi keegi nii väikestele lastele nii ohtlikku asja püstitamagi.
aga ma ei tea, mis jälje võib lapsele selline segadusseajav kogemus jätta.
nende esimeste aastate peale kasvab ju kogu isiksus.
need klipid olid veel sisuga. aga siia lisandub tootmise teema. see on see TV-produktsiooni formaat: 52 osa hooaja kohta.
52-pakkide kaupa on kombeks telejaamadel näitamisõigust osta.
ja siis tekivad sellised null-sisuga augutäited, nagu see ööklubi lugu (ei leidnud kohe inglisekeelset ja vahelduse mõttes saksakeelne siis).
mida on ühel kolme-aastasel sellise asjaga peale hakata????
paraku jah - ikkagi müügiks tehtud asi.
kummalised puldid, millega saab asju värvida -- kuivõrd see lapse jaoks on midagi mõista aitav?
olgu -- siin võidakse kohe vastu öelda, et see aitab lapsel fantaseerima õppida...
mismõttes?
laps teeb pidevalt alateadlikke oletusi maailma suhtes. see, kuidas laps võib mõnedest asjadest omamoodi aru saada, on teinekord hoopis hämmastavam fantaseerimine.
aga see on selle maailma mõista üritamisega seotud. puude ja olendite puldiga värvimine on aga lapse maailmamõistmise eksitamine.
(vandenõuteoreetikud ütleksid midagi kapitaalsemat selle kohta)
vastakaid tundmusi tekitas ka suure liumäe klipp. kujutlesin ennast väikese vaataja rolli ja see redel seal...
reaalses maailmas ei hakkaks muidugi keegi nii väikestele lastele nii ohtlikku asja püstitamagi.
aga ma ei tea, mis jälje võib lapsele selline segadusseajav kogemus jätta.
nende esimeste aastate peale kasvab ju kogu isiksus.
need klipid olid veel sisuga. aga siia lisandub tootmise teema. see on see TV-produktsiooni formaat: 52 osa hooaja kohta.
52-pakkide kaupa on kombeks telejaamadel näitamisõigust osta.
ja siis tekivad sellised null-sisuga augutäited, nagu see ööklubi lugu (ei leidnud kohe inglisekeelset ja vahelduse mõttes saksakeelne siis).
mida on ühel kolme-aastasel sellise asjaga peale hakata????
laupäev, jaanuar 9
POCOYO
avastasin youtubes lahedaid tegelasi otsides Pocoyo ja selle kodulehe.
väga läbimõeldult teostatud sait. koheselt meenus omaaegne lemmik Puccaclub. ma nüüd vaatasin nende videote alla ja seal täpselt see jama, mis aastaid tagasi -- kuna ilmselt on korraga hullult allatõmbajaid, siis allalaadimise kiirus allpool igasugust ja sa pead kannatlikult ootama, kuni laeb kogu klipi. mäletan seda "jahilkäimist". vanas arvutis vast siiamaani saagikogu kusagil.
aga jah -- see trend on pigem plikatirtsu joont endas hoida tahtvatele teismelistele, kui lastele. põhiline teema ju see, et Pucca saaks Garult suudluse kätte (see võidurõõmus irvitus pärast on lahe :)
/* nohjah -- turunduse seisukohalt tuleb tunnistada, et see tarbijagrupp on ka üks sissetoovamaid.
telereklaamides jookseb pidevalt "Manni + Aadu" stiilis reklaame ja paratamatult jääd mõtlema, et kui neil on reklaami tegemiseks raha, siis tähendab need +/- kümneste mõttemaailm on tõsiselt arvestatav äri... */
aga pocoyo puhul sattusin tegijate kodukale ja sealt edasi videoklipile, kus tegemise protsessi kirjeldatakse.
mis mind võlub, on see, et see 3D lahendus on tehtud sellises lakoonilises stiilis. olen aastaid unistanud, et kunagi jõuan oskustelt sellele tasemele, et saan teha midagi sarnast. see, et näed, kuidas midagi on lahendatud, andis sellele veendumusele jõudu. (veidi isegi kärsitus midagi katsetada :) (nagu selle käpiknuku tegemisegagi :( (samas -- ega see ongi suur ettevõtmine. ja väike samm on juba Himaalaja poole tehtud)
minu silma kriibib igatahes -- veidi lühemate ja jämedamate käte ja jalgade kasutamine oleks loomulikum.
aga muidu väga lapsepärane liikumine.
muusika ka hea.
neljapäev, jaanuar 7
alligator
lisasin huvitavate mängude alla ABCs -- mängu, mis Eestisse külla tulnud kahe-aastastele kaksikutele hullult peale läks.
neil oli nii positiivne suhtumine tänu sellele mängule õuntesse, kusjuures :):)
ja liigu mänguga edasi -- see "alligator", see kuidas see poiss ütleb seda..
juba Charlie ja Lola selles not sleepe loos siiralt imestasin, kuidas saab lapsi nii lahedalt rääkima.
kuidas?
see, kui Lola ütleb "Midnight"...
selles MINAISE kella-aja ütlemise mängus tegelikult Anna ütleb ka kesköö kohta lahedalt. nad läksid ülemeelikuks ja lindistasid kõike mida ja pärast olid isegi üllatunud, et mingi selline koht ka oli.
aga oli.
kahju, et mul asjasse usk nii ruttu otsa sai.
niivõrd lahedaid ja põnevaid asju saaks teha ju.
aga siin see on -- maailm ei kaja vastu.
neil oli nii positiivne suhtumine tänu sellele mängule õuntesse, kusjuures :):)
ja liigu mänguga edasi -- see "alligator", see kuidas see poiss ütleb seda..
juba Charlie ja Lola selles not sleepe loos siiralt imestasin, kuidas saab lapsi nii lahedalt rääkima.
kuidas?
see, kui Lola ütleb "Midnight"...
selles MINAISE kella-aja ütlemise mängus tegelikult Anna ütleb ka kesköö kohta lahedalt. nad läksid ülemeelikuks ja lindistasid kõike mida ja pärast olid isegi üllatunud, et mingi selline koht ka oli.
aga oli.
kahju, et mul asjasse usk nii ruttu otsa sai.
niivõrd lahedaid ja põnevaid asju saaks teha ju.
aga siin see on -- maailm ei kaja vastu.
teisipäev, jaanuar 5
sõbralik naabrus
on üle poole aasta möödas Sesame Streedi teemadega tegelema hakkamisest ja alles nüüd uue aasta vastuvõtmise ööl istusime Andrese pool köögis ja jõime matet ja rääkisime ideedest, millest keegi sädemeid leidnud... ja siis sain selle taipamise rohkem lahti rääkida.
Sesame Street lükati käima Garnegie Foundation toel ja nagu aru saan oli peaeesmärk süstida slumidest pärinevatesse lastesse juba varases eas huvi lugemise ja arvutamise vastu -- sellega andes neile võimaluse tulevikuks. mul ausalt öelda oli väikene pettumuse periood, kui läksin Gladwellist inspireerituna asja ennast uurima. sest leidsin algse idee liiga kõrvuni meelelahutusse pakituna.
aga mis ma nüüd alles taipasin, on Sesame Streedis veel teine põhiline teema: sõbraliku naabruse meelelaad.
selge see, et meil eestis on see slumi idee midagi võõrast ja ei haakunud sestap.
meenus, kuidas sarja loomise aegadel oli neil tulised vaidlused saate formaadi üle ja üldse seati see nimi kahtluse alla.
aga nii see on -- tegevus toimub tänaval. ja no seal liiguvad igasugused kollid ja hiiglaslikud linnud ja millegipärast ka tuntud meelelahutajad, staarid... aga uba ju selles, et nad kõik suhtlevad sõbralikult ja probleeme lahendatakse ja keegi ei pressi sinult välja järjekordse doosi raha ja kedagi ei alandata ja ahistata ja tapeta.
idee ise on väga hea -- luua alternatiivne reaalsus, millele kaasa elades saaksid lapsed õppida teistmoodi käituma, saaksid tunda ennast inimväärsematena. reaalsus vastukaaluks tänavatel valitsevale agressiivsusele.
aga see maailm on teostumatu. on meelelahutus. annab ehk küll sellise hingelise eemaloleku võimaluse -- aga see annab nii vähe ideid reaalse olemise muutmiseks.
nüüd hiljaaegu ehitasin siia blogisse paremini liigendatud linginduse ja organisatsioonide alla panin ka Sesame Workshopi -- just selle koha, kus on videoklipid nende tegevuse organiseerimise kohta.
pärast nende klippide vaatamist võiks ju küsida:
millised oleksid need teemad, millele eesti laste puhul oleks vaja keskenduda?
koostöö ideed ma kordan ja jäängi kordama, kuni see hakkab kohale jõudma.
kehalise liikumise teema peaks ka tugevalt sees olema -- Sesame üks korduvatest teemadest on, kuidas keegi väike laps õpib jalgratta või rulluiskudega sõitma. see "ma oskan!" vaimustus on kahtlemata teisi lapsi inspireeriv. aga neid oskamisi võiks hästi palju muid ka olla.
oma keha võimaluste avastamine. painutused. miks mitte ka hingamisharjutused.
viisakalt rääkimise õpetused. kuidas kellegile hästi kenasti midagi öelda nii, et ta täidaks sinu soovi?!?!
teistele heategude tegemine.
tagasiside -- kuidas küsida teistelt, kas nad said asjast samamoodi aru kui sina said.
...
jnejne.
(hetkel istun selle nõupidamise laua taga üksi. aga meid võiks palju olla, onju?)
miks aga üldse sõbralikust naabrusest hakkasin rääkima, on see, et Gladwellil on üks oluline videoesinemine, milles ta räägib Risetto (?) kogukonnast ja selle fenomenaalsest mõjust selle liikmetele.
kahjuks ei leidnud klippi, kus see esinemine oleks eraldi. allolevas lõigus tuleb liikuda tema esinemise alguse leidmiseks ajaribal näidikut 31:00 kanti tõmmates (aega näitab tõmbamise ajal näidiku kõrval):
Sesame Street lükati käima Garnegie Foundation toel ja nagu aru saan oli peaeesmärk süstida slumidest pärinevatesse lastesse juba varases eas huvi lugemise ja arvutamise vastu -- sellega andes neile võimaluse tulevikuks. mul ausalt öelda oli väikene pettumuse periood, kui läksin Gladwellist inspireerituna asja ennast uurima. sest leidsin algse idee liiga kõrvuni meelelahutusse pakituna.
aga mis ma nüüd alles taipasin, on Sesame Streedis veel teine põhiline teema: sõbraliku naabruse meelelaad.
selge see, et meil eestis on see slumi idee midagi võõrast ja ei haakunud sestap.
meenus, kuidas sarja loomise aegadel oli neil tulised vaidlused saate formaadi üle ja üldse seati see nimi kahtluse alla.
aga nii see on -- tegevus toimub tänaval. ja no seal liiguvad igasugused kollid ja hiiglaslikud linnud ja millegipärast ka tuntud meelelahutajad, staarid... aga uba ju selles, et nad kõik suhtlevad sõbralikult ja probleeme lahendatakse ja keegi ei pressi sinult välja järjekordse doosi raha ja kedagi ei alandata ja ahistata ja tapeta.
idee ise on väga hea -- luua alternatiivne reaalsus, millele kaasa elades saaksid lapsed õppida teistmoodi käituma, saaksid tunda ennast inimväärsematena. reaalsus vastukaaluks tänavatel valitsevale agressiivsusele.
aga see maailm on teostumatu. on meelelahutus. annab ehk küll sellise hingelise eemaloleku võimaluse -- aga see annab nii vähe ideid reaalse olemise muutmiseks.
nüüd hiljaaegu ehitasin siia blogisse paremini liigendatud linginduse ja organisatsioonide alla panin ka Sesame Workshopi -- just selle koha, kus on videoklipid nende tegevuse organiseerimise kohta.
pärast nende klippide vaatamist võiks ju küsida:
millised oleksid need teemad, millele eesti laste puhul oleks vaja keskenduda?
koostöö ideed ma kordan ja jäängi kordama, kuni see hakkab kohale jõudma.
kehalise liikumise teema peaks ka tugevalt sees olema -- Sesame üks korduvatest teemadest on, kuidas keegi väike laps õpib jalgratta või rulluiskudega sõitma. see "ma oskan!" vaimustus on kahtlemata teisi lapsi inspireeriv. aga neid oskamisi võiks hästi palju muid ka olla.
oma keha võimaluste avastamine. painutused. miks mitte ka hingamisharjutused.
viisakalt rääkimise õpetused. kuidas kellegile hästi kenasti midagi öelda nii, et ta täidaks sinu soovi?!?!
teistele heategude tegemine.
tagasiside -- kuidas küsida teistelt, kas nad said asjast samamoodi aru kui sina said.
...
jnejne.
(hetkel istun selle nõupidamise laua taga üksi. aga meid võiks palju olla, onju?)
miks aga üldse sõbralikust naabrusest hakkasin rääkima, on see, et Gladwellil on üks oluline videoesinemine, milles ta räägib Risetto (?) kogukonnast ja selle fenomenaalsest mõjust selle liikmetele.
kahjuks ei leidnud klippi, kus see esinemine oleks eraldi. allolevas lõigus tuleb liikuda tema esinemise alguse leidmiseks ajaribal näidikut 31:00 kanti tõmmates (aega näitab tõmbamise ajal näidiku kõrval):
sildid:
muutujad,
Sesame Street
reede, jaanuar 1
õpime kümmet kirjutama
avastasin, et Sesame Street üks mu lemmikklippidest on siia üles panemata:
head KOOSTÖÖaastat!
head KOOSTÖÖaastat!
sildid:
Sesame Street
Tellimine:
Postitused (Atom)