kuigi see on rohkem syytekyynalde blogisse kuuluv teema, kirjutan selle siiski siia lühidalt.
ei osanud konkreetset allikmaterjali üles leida, seega panen kirja sellel kujul, kuidas mäletan oma õpinguaegadest.
ilmselt usa-s viidi läbi suurem hulk katseid, kus jälgiti ema ja lapse omavahelist suhtlemist eraldatud ruumis.
katse metoodika kohta ei tea, aga oletan, et seal olid erinevad märksõnad või tähised erinevat tüüpi suhtlemiste tähistamiseks vaatlusprotokollides. kuidagi on meeles, et need katsed vältasid pikemat aega -- nii et sama tüüpi käitumismustrid said arvuliselt märkimisväärse kõrgusega tulpadesse koguneda.
mis katse puhul veel oluline, oli see, et vaadeldi kahte eraldi gruppi:
nn töölisklassi, ehk siis sinikraede hulka kuulujaid ja
valgekraede, ehk siis keskklassi esindajaid.
mis mulle sellest kõigest signaalsena on meelde jäänud, on emade erinev oma lastega suhtlemise muster:
kui sinikraede vanemad kaldusid valdavalt oma laste käitumist suunama korralduste, käskivate lausete kaudu ("pane see käest ära!", "seda ei tohi puutuda!", "ei jonni! kas sa jääd vait!" jne), siis keskklassi kuuluvad emad pigem esitasid oma lastele suunavaid küsimusi, või proovisid neid muul moel oma käitumise üle mõtlema panna (a la "kui sa selle auto nüüd sinna ülemisele riiulile paned, kas sa ei arva, et see võib ühel hetkel veerema hakata ja sulle pähe kukkuda? kas sa tõesti tahad, et sul valus oleks?")
ja kui mu enda lapsed olid veel väikesed, siis katsusin vähemalt seda käskivat kõneviisi vältida.
pean samas tunnistama, et mulle ei meenu ühtki head näidet sellise arutleva kõneviisi rakendamisest.
neid oli - selliseid, kus endale jõudis ka kohale, et lapsele jõudis kohale :) aga näed - ei mäleta.
mu vanim loomult iseenesest juba arutleja tüüp (tal 8-kuuselt läks kõva jutustamine lahti) ja meenuvad rohkem olukorrad, kus tema noorematele on asju seletanud a la "kas sa mõtled siis, et ..."
aga see teema oleks vaja väga lahti kirjutada.
ühelt poolt saad sa siia kommentaaridesse kirjutada oma vahetute kogemuste kohta, teisalt võiks lihtsalt endale üles kirjutada, et kui siis lastesaidi saame käima, siis teeks kohe sellise eraldi kogumi... võibolla isegi jõuab illustreeritud klippide tegemiseni...
selline lapse arutlema meelitamise ideede varasalv.
ühesõnaga:
"mis sa arvad, kas teistele oleks sellest kasu, kui sa paneksid kirja olukorra, kus sul on õnnestunud oma lapsele asjade üle arutlemist õpetada?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar