sattusin tango mailinglistis lõime peale, kus link Masaru Emoto teemale.
sealt edasi valisin suvalise lingi, kus seda riisi eksperimenti korrati (algus siin).
Eestiski võibolla veel müügil need veepudelid, millele sellised enesesisendussõnad trükitud.
mis aga hakkasin mõtlema, on see, et nende 40 päeva jooksul sa kordasid neid sõnu, tegelikult ei ole see aga niisama ütlemine, vaid lausumine selle vanas tähenduses.
et olid kunagi lausujad, loitsijad.
(vaevalt et seal pudeli villimise liinil eraldi lausuja tööl oli)
esimeses klipis mainiti ka, et Emoto on kirjutanud lastele raamatu ja seda saab alla laadida aadressilt thankwater.net, mis aga osutus mingiks affiliate äri tegemise kohaks vaid. enne, kui asjale pihta sain, olin liikunud Waterbook for Children lingile ja mitu saiti raamatu asjatus otsimises läbi käinud.
kuhu jäin veidi pidama, oli laste hüperaktiivsuse, autismi, keskendumishäirete jne ravimisele Berard AIT meetodiga. saan aru, et heliteraapia mingi vorm.
heliteraapia ja värvusteraapia, on teemad, mida tahaksin lastesaiti sisse tuua.
muusikalise kuulmise arendamine lastel on isiksuse arengu seisukohalt midagi olulist. mul on tunne, et kui inimene oskab muusikast harmooniat leida ja tajuda, siis see kajastub ka tema isiksuses.
tal on harmoonia vajadus.
enam-vähem on mul välja mõeldud mäng, kuidas saaks lapsi meelitada kõlasid jälgima. ka värvide valimise jaoks on mingid mõtted olemas. flashis saab väga dünaamiliselt muuta pindade värvust (ainus häda, et erinevad ekraanid väga erinevalt seadistatud värvide esitamiseks).
aga see on üleülejärgmine asi, mida ette võtta -- enne on tohutu töö veel teha.
unelaual aga sai pealkirjaks pandud, sest seda riisipurgile muusika mängmist vaadates hakkasin mõtlema aegadele tagasi, kui mu lapsed imeväikesed olid. mu ex oli häirimatu unega, ma ise erksaga -- seega kujunes nii, et kõik need kõhugaasid ja hammaste tuleku nuttude ajad tuli mul neid öösel süles ringi kõndides kussutada ja neile unelaulu laulda.
mul oli väga kitsas repertuaar. paljuski enda improviseeritud üminad ja siis ainus selline, mille sõnu teadsin -- "Puhu, tuul, ja tõuka paati, aja Kuramaale mind..."
selline ilus, aga kurblik. ja lõpusalmi, kus kõrtsikaklusest juttu, ma ei kasutanud.
nüüd aga mõtlen, et kui hea oleks olnud, kui ma oleks teadnud mingit sellist unelaulu, kus selliseid elujaatavaid ja tervikolemist tugevdavaid sõnu oleks.
kas sa tead mõnda?
neljapäev, detsember 24
tegelaste otsingul
mingi aeg tagasi olin kinni idees, et tuleb teha eriliselt funktsionaalne käpiknukk.
sest ainult suu liikumise võimalusega nukkude puhul saab oma tegelasele ilmekust anda vaid hääle ja liikumise ülerõhutamisega.
tulemuseks on kohvilaksu all laamendavad ja lärmavad tegelased (liialdan, aga see on tuntav tendents Sesame Streeti klippe vaadates).
ja see on käitumistüüp, mida lapsed hakkavad jäljendama.
neile tundub, et nii ongi õige olla.
kohvilaksu asemel saadakse afekteeritud seisund kätte suhkrulaksuga.
ja siinjuures julgen kahelda tonnide autoriteetide kinnisidees, et lapsed vajavad tähelepanu. et nende käitumise äärmused on just selleks, et äratada tähelepanu.
jah, nad käituvad vahel talumatult.
aga neil on nii vähe ideid, kuidas teistmoodi käituda.
nad on selles maailmas ju äsja.
ja sellest kõigest aru saada ja selles toimima õppida on suur ülesanne.
inimesed on ahvlased. me õpime teisi jäljendades. see, mida me negatiivselt ahvimiseks nimetame, on tegelikult meie arengu suur mootor.
kas sa oskad nimetada kedagi, kelle moodi sa oled oma elus naernud?
(nooruses avastasin ühel hetkel, et olen ühe kursavenna naermise kombe üle võtnud. see nakkus lihtsalt.)
sotsiaalteaduste diskursuses võiks seda nimetada meemide ülekandumiseks.
aga point on sama -- meis sügaval on jäljendamise tõhus enda ülesehitamise masin.
ja nüüd siis põhiline, milleni tahaks jõuda:
sest ainult suu liikumise võimalusega nukkude puhul saab oma tegelasele ilmekust anda vaid hääle ja liikumise ülerõhutamisega.
tulemuseks on kohvilaksu all laamendavad ja lärmavad tegelased (liialdan, aga see on tuntav tendents Sesame Streeti klippe vaadates).
ja see on käitumistüüp, mida lapsed hakkavad jäljendama.
neile tundub, et nii ongi õige olla.
kohvilaksu asemel saadakse afekteeritud seisund kätte suhkrulaksuga.
ja siinjuures julgen kahelda tonnide autoriteetide kinnisidees, et lapsed vajavad tähelepanu. et nende käitumise äärmused on just selleks, et äratada tähelepanu.
jah, nad käituvad vahel talumatult.
aga neil on nii vähe ideid, kuidas teistmoodi käituda.
nad on selles maailmas ju äsja.
ja sellest kõigest aru saada ja selles toimima õppida on suur ülesanne.
inimesed on ahvlased. me õpime teisi jäljendades. see, mida me negatiivselt ahvimiseks nimetame, on tegelikult meie arengu suur mootor.
kas sa oskad nimetada kedagi, kelle moodi sa oled oma elus naernud?
(nooruses avastasin ühel hetkel, et olen ühe kursavenna naermise kombe üle võtnud. see nakkus lihtsalt.)
sotsiaalteaduste diskursuses võiks seda nimetada meemide ülekandumiseks.
aga point on sama -- meis sügaval on jäljendamise tõhus enda ülesehitamise masin.
ja nüüd siis põhiline, milleni tahaks jõuda:
minimaalne start
mõtlesin, miks MINAISE tegemine vastu suve ära väsis.
see oli otsing ja seetõttu kujunes veidi kaoseliseks.
teine asi muidugi see ka, et nende joonistamislugude animeerimine võttis tohutu aja.
mõistus sai otsa.
mis aga jäi tiksuma, oli see viimases otsas tekkinud tähtedega joonistamine.
õigemini see, et mul oli seal juba mitu Anna tehtud asja üleval ja siis sai paar Kirke asja ka üles pandud.
ja siis salvestas Erki mulle ühe tuttava lastega hullult palju juttu.
vist väsisin sellest jutumassist.
aga seal oli üks koht, kus väiksemale tegelasele näidati seda tähemängu ja siis ta kuulas seal, kuidas Kirke ütles lumememm. ikka uuesti ja uuesti tahtis kuulata. ja siis teatas, et ta tahab Kirke tüdruku juurde külla minna.
see lõik oli nii armas :) selline pool-pudikeelne jutt. saatsin Kirke emale selle.
aga ei osanud sellega midagi peale hakata siis.
nii see jutt lihtsalt kummitab.
tunnen end milleski võlgu olevana.
midagi on pooleli.
igatahes nüüd otsustasin, et keskendun ainult sellele sõnamängule.
kui mul on liiga palju teadmatust ümberringi, siis ma ei ole tõhus.
kui saan pildi ja sinna juurde lapse öeldud sõna, mis seal pildil on, siis on piisav.
saaksin juurde panna ka lapse lühikese kirjelduse, mis seal pildil toimub või ükskõik mida lahedat ta ütleb -- aga siis tõesti juba vanemapoolse toimetamisega.
Tiina on seda lõikamise tööd kõvasti teinud ja tema kogemus annab julgust uskuda, et selliste asjadega saab hakkama.
ja kogu selle lastesaidi tegemise keskne eesmärk ongi mu jaoks: koostöö õppimine.
koos teha täiesti uue meelsuse ja eesmärgiga lastesait.
meil on üks elu.
seal võiks midagi särada.
see oli otsing ja seetõttu kujunes veidi kaoseliseks.
teine asi muidugi see ka, et nende joonistamislugude animeerimine võttis tohutu aja.
mõistus sai otsa.
mis aga jäi tiksuma, oli see viimases otsas tekkinud tähtedega joonistamine.
õigemini see, et mul oli seal juba mitu Anna tehtud asja üleval ja siis sai paar Kirke asja ka üles pandud.
ja siis salvestas Erki mulle ühe tuttava lastega hullult palju juttu.
vist väsisin sellest jutumassist.
aga seal oli üks koht, kus väiksemale tegelasele näidati seda tähemängu ja siis ta kuulas seal, kuidas Kirke ütles lumememm. ikka uuesti ja uuesti tahtis kuulata. ja siis teatas, et ta tahab Kirke tüdruku juurde külla minna.
see lõik oli nii armas :) selline pool-pudikeelne jutt. saatsin Kirke emale selle.
aga ei osanud sellega midagi peale hakata siis.
nii see jutt lihtsalt kummitab.
tunnen end milleski võlgu olevana.
midagi on pooleli.
igatahes nüüd otsustasin, et keskendun ainult sellele sõnamängule.
kui mul on liiga palju teadmatust ümberringi, siis ma ei ole tõhus.
kui saan pildi ja sinna juurde lapse öeldud sõna, mis seal pildil on, siis on piisav.
saaksin juurde panna ka lapse lühikese kirjelduse, mis seal pildil toimub või ükskõik mida lahedat ta ütleb -- aga siis tõesti juba vanemapoolse toimetamisega.
Tiina on seda lõikamise tööd kõvasti teinud ja tema kogemus annab julgust uskuda, et selliste asjadega saab hakkama.
ja kogu selle lastesaidi tegemise keskne eesmärk ongi mu jaoks: koostöö õppimine.
koos teha täiesti uue meelsuse ja eesmärgiga lastesait.
meil on üks elu.
seal võiks midagi särada.
teisipäev, detsember 22
LOST AND FOUND
panin linkidesse STUDIOaka. siin pilt nende filmist LOST AND FOUND. nende kodulehel on filmist lõiguke. mõnus meeleolu.
soojendusjooks
kukkusin kaheks nädalaks muust mõtlemisest välja, sest tuli tellimus Juku mängukeskuse reklaamklippidele.
algsest ühest klipist kujunes välja töö edenedes 4 eraldi klippi + 2 venekeelset dubleeringut.
tegelastest oli vaid ühes asendis ja otsevaates alusmaterjal. Anni oli veel kõndima pandav, aga Juku enda jalgade osas loobusin kõndimise katsetamisest. tohutult aega läks kolmandas klipis Juku poolprofiili leiutamisele.
ega praegusega pole ka rahul. aga mis teha -- muid töid oli lisaks ka nii palju ja tähtaeg tiksus kuklas.
kui ise teen enda tegelasi, siis püüan ette juba kavandada neid nii, et animeerimisel oleks minimaalselt probleeme.
aga pole mõtet rohkem kurta, kohati zombistusin magamatusest, aga sain mahuka töö tegemise ja enda sinna häälestamise tunde kätte. lisaks sain sellest lipsync (suu liikumise heliga kokkuviimine) barjäärist üle. sinna läks päratu aeg, aga ma lõpuks võtsin ette töö, kus seda tegin ja nüüd vähemalt tean, et saan hakkama ja kui palju aega selle peale läheb.
natuke eneseusku juurde...
klipid ise siis siin:
algsest ühest klipist kujunes välja töö edenedes 4 eraldi klippi + 2 venekeelset dubleeringut.
tegelastest oli vaid ühes asendis ja otsevaates alusmaterjal. Anni oli veel kõndima pandav, aga Juku enda jalgade osas loobusin kõndimise katsetamisest. tohutult aega läks kolmandas klipis Juku poolprofiili leiutamisele.
ega praegusega pole ka rahul. aga mis teha -- muid töid oli lisaks ka nii palju ja tähtaeg tiksus kuklas.
kui ise teen enda tegelasi, siis püüan ette juba kavandada neid nii, et animeerimisel oleks minimaalselt probleeme.
aga pole mõtet rohkem kurta, kohati zombistusin magamatusest, aga sain mahuka töö tegemise ja enda sinna häälestamise tunde kätte. lisaks sain sellest lipsync (suu liikumise heliga kokkuviimine) barjäärist üle. sinna läks päratu aeg, aga ma lõpuks võtsin ette töö, kus seda tegin ja nüüd vähemalt tean, et saan hakkama ja kui palju aega selle peale läheb.
natuke eneseusku juurde...
klipid ise siis siin:
esmaspäev, november 23
motiveeriv keskkond
otsisin täpsemat infot Gore ettevõtete sisekliima kohta.
alustasin Wikipediast
sealt saadud info põhjal otsisin “The Lattice Organization – A Philosophy of Enterprise.” dokumenti.
seda ei leidnud, kuid leidsin slaidiprogrammi, kus viimastel lehtedel on kirjas lühidal põhimõtetest, mis on rakendatud.
Gladwelli raamatust teadsin, et Gore kaastöölised valivad ise endale liidrid ja määravad endile ise palga.
kuidas?
üldisemate põhimõtete kohta on nende kodulehel ka.
küsimus on motivatsioonist laiemalt.
raha pole ainus motivaator. meie-tunne, edasiliikumise tunne, sinu pingutuste märkamine ja tunnustamine teiste poolt, millegi enneolematuga hakkama saamine, enesejaatus,...
pikk-pikk jutt, maslow püramiidid jnejne. aga tavalise jutustamise asemel on põnev tegevuste käigus selliseid ideid avastada, arendada.
muutujate puhul on esikohal enda muutmise idee. ja sellest peaks saama üks keskne motivaator, miks ma üht või teist asja teen. mitte, et ma saaksin sellest kasu või et oleksin sunnitud või et nii on lihtsam või mis veel iganes.
ma valin selle tegutsemise, sest ma olen muutja
veel: oma arengus ei ole inimesed pidevalt samad. hooti on meil vaja keskenduda hoopis millegile muule, hooti on meil tarvis tõmbuda tagasi, et setitada endas midagi.
koostöö ülesehitus, toimimisreeglid peavad ulatuma ka selleni.
et inimene avaneks oma võimetele, et ta muutuks loovamaks ja otsivamaks ja tunneks, et elab täisverelist elu.
ja sellest kõigi poolt üheselt arusaamiseks tuleb ilusate sõnade asemele välja setitada üks-üheselt arusaadavad põhimõtted/mängureeglid, mis aitaksid iga konkreetset olukorda lahendada.
mingi hulk aja jooksul kogutud ideid juba on, aga neid ei saa paljude inimestega läbi arutamata kuidagi küpseteks pidada. neid saaks kasutada tõukepuudena millegi enama väljakujundamisel.
koostööta pole midagi.
...lastesaidi projekt on väga konkreetna asi, mille tegemise käigus saaks need asjad selgemaks.
alustasin Wikipediast
sealt saadud info põhjal otsisin “The Lattice Organization – A Philosophy of Enterprise.” dokumenti.
seda ei leidnud, kuid leidsin slaidiprogrammi, kus viimastel lehtedel on kirjas lühidal põhimõtetest, mis on rakendatud.
Gladwelli raamatust teadsin, et Gore kaastöölised valivad ise endale liidrid ja määravad endile ise palga.
kuidas?
üldisemate põhimõtete kohta on nende kodulehel ka.
küsimus on motivatsioonist laiemalt.
raha pole ainus motivaator. meie-tunne, edasiliikumise tunne, sinu pingutuste märkamine ja tunnustamine teiste poolt, millegi enneolematuga hakkama saamine, enesejaatus,...
pikk-pikk jutt, maslow püramiidid jnejne. aga tavalise jutustamise asemel on põnev tegevuste käigus selliseid ideid avastada, arendada.
muutujate puhul on esikohal enda muutmise idee. ja sellest peaks saama üks keskne motivaator, miks ma üht või teist asja teen. mitte, et ma saaksin sellest kasu või et oleksin sunnitud või et nii on lihtsam või mis veel iganes.
ma valin selle tegutsemise, sest ma olen muutja
veel: oma arengus ei ole inimesed pidevalt samad. hooti on meil vaja keskenduda hoopis millegile muule, hooti on meil tarvis tõmbuda tagasi, et setitada endas midagi.
koostöö ülesehitus, toimimisreeglid peavad ulatuma ka selleni.
et inimene avaneks oma võimetele, et ta muutuks loovamaks ja otsivamaks ja tunneks, et elab täisverelist elu.
ja sellest kõigi poolt üheselt arusaamiseks tuleb ilusate sõnade asemele välja setitada üks-üheselt arusaadavad põhimõtted/mängureeglid, mis aitaksid iga konkreetset olukorda lahendada.
mingi hulk aja jooksul kogutud ideid juba on, aga neid ei saa paljude inimestega läbi arutamata kuidagi küpseteks pidada. neid saaks kasutada tõukepuudena millegi enama väljakujundamisel.
koostööta pole midagi.
...lastesaidi projekt on väga konkreetna asi, mille tegemise käigus saaks need asjad selgemaks.
laupäev, november 21
organisatsiooni vajadus
hommikul ärkasin ja siis sähvatas, et nii nagu see nukkude tegemise õpetus, oleks vaja arendama hakata lastesaidile ühte teemat, millest väikese Kadi emaga põgusalt sai räägitud. siis hakkasin mõtlema, et kas seda asja peaks ette näitama väikene laps või hoopis kellegi vanaema. (sest kuidagi tahaksin vanaemade (ja vanaisade) teema sinna lastesaidile sisse tuua)
no näed, nüüd kirjutades jooksevad kujutluspildid kõigest sellest, mida veel võiks teha, doominokividena edasi ja ei jaksa mina kirjutada kõike.
iga selle asja jaoks tuleks leida inimene, kelles tunned ära, et ta on see õige seda tegema.
ja siin oleks juba vaja inimeste kooslust selgema tunnetuse saavutamiseks.
jälle on Sesame see näide, mille puhul saan selgitada, mida ma ei taha:
no näed, nüüd kirjutades jooksevad kujutluspildid kõigest sellest, mida veel võiks teha, doominokividena edasi ja ei jaksa mina kirjutada kõike.
iga selle asja jaoks tuleks leida inimene, kelles tunned ära, et ta on see õige seda tegema.
ja siin oleks juba vaja inimeste kooslust selgema tunnetuse saavutamiseks.
jälle on Sesame see näide, mille puhul saan selgitada, mida ma ei taha:
neljapäev, november 19
Blues's Clues
kuigi otsisin blues's clues kodulehe mitmeid kuid tagasi üles (laeb üliaeglaselt üles), siis alles nüüd taipasin vaadata youtube alt, kas on keegi midagi üles pannud.
oli. oletan, et siit alustades saab saate olemusest hea ettekujutuse:
oli. oletan, et siit alustades saab saate olemusest hea ettekujutuse:
kolmapäev, november 18
kuidas teha väljendusrikas nukk?
kompan pikemat aega ümber mõtte, et esimene tegelane on vaja valmis teha. et kui selle saab elama, siis on juba hoopis lihtsam enda plaane mõistetavaks teha ja inimesi asja toetama leida.
esimese suurema toe leidsin ideest otsida nukuvalmistajaid veebist. üllataval kombel on neid palju ja on saite ja foorumeid.
üks uuem suund: raadio teel juhitavad nukud: ahv, papagoi...
minu jaoks tegelikult kõige inspireerivam oli see videoseeria:
see seeria jätkub, läheb tegelikuks nuku ehitamiseks.
mulle meeldib see suhtumine, soov teha tegelasi loomutruumalt.
meelelaad, häälestus. keegi teeb selliseid asju ja sa tunned, et see on mõnus tegevus.
siin siis järgmised osad:
esimese suurema toe leidsin ideest otsida nukuvalmistajaid veebist. üllataval kombel on neid palju ja on saite ja foorumeid.
üks uuem suund: raadio teel juhitavad nukud: ahv, papagoi...
minu jaoks tegelikult kõige inspireerivam oli see videoseeria:
see seeria jätkub, läheb tegelikuks nuku ehitamiseks.
mulle meeldib see suhtumine, soov teha tegelasi loomutruumalt.
meelelaad, häälestus. keegi teeb selliseid asju ja sa tunned, et see on mõnus tegevus.
siin siis järgmised osad:
teisipäev, november 17
esmaspäev, november 16
eeskujud
vanaema sünnipäeval näitasin äsja 7-aastaseks saanud väikesele sugulasele Kadile kahepäise monstrumi videoid. ta vaatas küll, aga siis tahtis mulle näidata neid oma kummikaru laule. teine iga, teised huvid?
külast tagasi tulles läks meil jutt Danaega kahepäise peale tagasi. rääkis sellest, kuivõrd palju kommentaarides on positiivseid mälestusi selle tegelasega seoses. ma polnud kommentaaridele seni tähelepanu pööranud − suur mass vaatamata videosid lumesaha ette kuhjunud mäena katnud kogu vaate.
nüüd vaatasin:
"i loved these guys when i was a kid"
hmm!
ma täiesti saan aru. selles tegelases on, mida armastada. selline tegutseja ja ise endaga hakkama saaja. kui üks peadest on mullide mittetulemise pärast õnnetu, siis kohe teine pea lohutab teda ja proovib lahenduse leida.
ja siis need KOOSTÖÖ, TEISEGA ARVESTAMISE ja JAGAMISE märksõnad.
ning sõnade tähtedest kokkulugemise õpetamisel on see tegelane ka suurepärane.
peab ütlema, et kahepäine on Sesame tegelastest kõige ilmekam.
ja üks põhjustest selleks on see, et selles nukus on tehniliselt enam võimalusi kui teistes !
(mõtlen, et sellest tehnilisest poolest teen eraldi jutu, see teema on lai)
aga jah − enamus Sesame tegelasi on ilmetud. nende nukkude näod ei võimalda eriti laia ilmete skaalat − silmad ei liigu, ei pilgu, suuga annab midagi teha, aga seda on väga vähe, mida saaks.
ja lõpuks jääbki näitlejal ainus võimalus kehalise liikumisega ilmete nappust täiendada. ja hääle ilmekusega.
mul pole veel piisav ülevaade, aga senise põhjal on mu jaoks kõige ebaõnnestunum tegelane küpsise koletis (cookie monster) − selline kohvi (laste puhul siis: suhkru) üledoosis laamendav tegelane.
sellist käitumismustrit ma ei tahaks üldse.
sest lollusi oleme me kõik kergesti kalduvad ahvima ja omaks võtma.
....võibolla saabub nüüd siiski uus ajastu, kus ahvikarja vaimsusest saadakse üle?!?
kuidas saadakse?
kas seda tehakse meie eest ära?
ei.
mul on tunne, et seda tuleb ise üritada.
sest kas me saame loota, et täiskasvanud võtavad kätte ja lõpetavad ühel päeval teistest ülesõitmise, lõpetavad teistega manipuleerimise, hakkavad koostööd tegema, hakkavad väärtustama teise inimese olemasolu, muutuvad tuimadest tarbijatest oma ainsa elu rikastajateks?????
see ei toimu nii. sellised isikud tuleb maast madalast sellisteks üles kasvatada.
ja siin on eeskujud olulised.
seega tuleks luua hoopis uued karakterid.
lastele meeldejäävad käitumismustrid.
mul hetkel on mõttes üks tegelane, kelle iseloom on minu jaoks selgemalt välja joonistumas.
samuti tahaks kujundada üldisemaid jooni, mis läbiksid kõiki karaktereid.
näiteks viisakus.
mulle siiani tugevalt imponeerib see, et maal väikesed lapsed sind ikka veel teretavad.
see on mingi teema, mis jääb sinusse. sellele saab ehitada nii palju.
aga just see, et väikesed lapsed avastavad sellise võluvõtme. et kui ma teretan, siis see inimene pole enam nii võõras ja tundmatu mu jaoks. ma võtan ta oma maailma omaks.
siit oleks nii palju edasi arendada. just see, et sa suhtud teisesse viisakalt ja saad aru, et see viisakus on tilk vett, mis aastatuhandeid langedes lõpuks kulutab kivisse läbipääsu.
need lihtsad võlusõnad: TERE ja PALUN ja TÄNAN.
kui palju siit annaks veel edasi minna?!!!
õpetada lastele oma äpardustest rääkimist. kuidas oma probleeme arutada, kuidas olla aus ja tunnistada oma rumalusi... tohutult palju teemasid, mida saaks aina uutes ja uutes variatsioonides läbi mängida.
et laps õpiks olukordadest välja tulema, et laps õpiks inimesi usaldama, õpiks muutuma, uusi lahendusi otsima, usuks avatud olemise õigsusesse.
ja samuti tuleb selgelt välja öelda − niisama meelelahutuseks, niisama mingi-asja-peaks-tegema-linnukese-pärast, mingi tootmise meelelaadiga neid asju ei tehta!
kui tegemises ei ole otsingut, kui see on tühikäiguline − siis parem mitte teha.
aga ma siiralt loodan, et lõpuks saame kokku kriitilise hulga inimesi ja sellise meelelaadi, et igal ajal on keegi meist parasjagu uuest avastusest või ideest sädelemas ja teisi inspireerimas.
sest see on tõeliselt väärt idee, millele oma ainus elu pühendada.
külast tagasi tulles läks meil jutt Danaega kahepäise peale tagasi. rääkis sellest, kuivõrd palju kommentaarides on positiivseid mälestusi selle tegelasega seoses. ma polnud kommentaaridele seni tähelepanu pööranud − suur mass vaatamata videosid lumesaha ette kuhjunud mäena katnud kogu vaate.
nüüd vaatasin:
"i loved these guys when i was a kid"
ma täiesti saan aru. selles tegelases on, mida armastada. selline tegutseja ja ise endaga hakkama saaja. kui üks peadest on mullide mittetulemise pärast õnnetu, siis kohe teine pea lohutab teda ja proovib lahenduse leida.
ja siis need KOOSTÖÖ, TEISEGA ARVESTAMISE ja JAGAMISE märksõnad.
ning sõnade tähtedest kokkulugemise õpetamisel on see tegelane ka suurepärane.
peab ütlema, et kahepäine on Sesame tegelastest kõige ilmekam.
ja üks põhjustest selleks on see, et selles nukus on tehniliselt enam võimalusi kui teistes !
(mõtlen, et sellest tehnilisest poolest teen eraldi jutu, see teema on lai)
aga jah − enamus Sesame tegelasi on ilmetud. nende nukkude näod ei võimalda eriti laia ilmete skaalat − silmad ei liigu, ei pilgu, suuga annab midagi teha, aga seda on väga vähe, mida saaks.
ja lõpuks jääbki näitlejal ainus võimalus kehalise liikumisega ilmete nappust täiendada. ja hääle ilmekusega.
mul pole veel piisav ülevaade, aga senise põhjal on mu jaoks kõige ebaõnnestunum tegelane küpsise koletis (cookie monster) − selline kohvi (laste puhul siis: suhkru) üledoosis laamendav tegelane.
sellist käitumismustrit ma ei tahaks üldse.
sest lollusi oleme me kõik kergesti kalduvad ahvima ja omaks võtma.
....võibolla saabub nüüd siiski uus ajastu, kus ahvikarja vaimsusest saadakse üle?!?
kuidas saadakse?
kas seda tehakse meie eest ära?
ei.
mul on tunne, et seda tuleb ise üritada.
sest kas me saame loota, et täiskasvanud võtavad kätte ja lõpetavad ühel päeval teistest ülesõitmise, lõpetavad teistega manipuleerimise, hakkavad koostööd tegema, hakkavad väärtustama teise inimese olemasolu, muutuvad tuimadest tarbijatest oma ainsa elu rikastajateks?????
see ei toimu nii. sellised isikud tuleb maast madalast sellisteks üles kasvatada.
ja siin on eeskujud olulised.
seega tuleks luua hoopis uued karakterid.
lastele meeldejäävad käitumismustrid.
mul hetkel on mõttes üks tegelane, kelle iseloom on minu jaoks selgemalt välja joonistumas.
samuti tahaks kujundada üldisemaid jooni, mis läbiksid kõiki karaktereid.
näiteks viisakus.
mulle siiani tugevalt imponeerib see, et maal väikesed lapsed sind ikka veel teretavad.
see on mingi teema, mis jääb sinusse. sellele saab ehitada nii palju.
aga just see, et väikesed lapsed avastavad sellise võluvõtme. et kui ma teretan, siis see inimene pole enam nii võõras ja tundmatu mu jaoks. ma võtan ta oma maailma omaks.
siit oleks nii palju edasi arendada. just see, et sa suhtud teisesse viisakalt ja saad aru, et see viisakus on tilk vett, mis aastatuhandeid langedes lõpuks kulutab kivisse läbipääsu.
need lihtsad võlusõnad: TERE ja PALUN ja TÄNAN.
kui palju siit annaks veel edasi minna?!!!
õpetada lastele oma äpardustest rääkimist. kuidas oma probleeme arutada, kuidas olla aus ja tunnistada oma rumalusi... tohutult palju teemasid, mida saaks aina uutes ja uutes variatsioonides läbi mängida.
et laps õpiks olukordadest välja tulema, et laps õpiks inimesi usaldama, õpiks muutuma, uusi lahendusi otsima, usuks avatud olemise õigsusesse.
ja samuti tuleb selgelt välja öelda − niisama meelelahutuseks, niisama mingi-asja-peaks-tegema-linnukese-pärast, mingi tootmise meelelaadiga neid asju ei tehta!
kui tegemises ei ole otsingut, kui see on tühikäiguline − siis parem mitte teha.
aga ma siiralt loodan, et lõpuks saame kokku kriitilise hulga inimesi ja sellise meelelaadi, et igal ajal on keegi meist parasjagu uuest avastusest või ideest sädelemas ja teisi inspireerimas.
sest see on tõeliselt väärt idee, millele oma ainus elu pühendada.
neljapäev, november 12
40 aasta tulemus
syytekyynalde blogis kirjutasin mingi aeg tagasi loo Sesame Streetiga seotud teemal. see ei ole niisama laste meelelahutus. kui uskuda Gladwelli, siis kogu ettevõtmine sai alguse ikkagi missioonitundest.
nüüd 40 aastat hiljem tahes-tahtmata on mu ees see küsimus:
KAS SEE ÜLESANNE ON TEOSTUNUD?
võimalik, et kuskil on olemas statistika selle kohta, kuivõrd palju lugemismaterjali keskmine ameeriklane tarbis aastas ajavahemikus kuuekümnendatest kuni praeguse hetkeni.
kui sellel saatel oli mõju, siis peaks see kõver juba 70-ndate alguses tuntavalt tõusma hakkama.
ilma sellise objektiivse kinnituseta julgen aga väita, et see mõju oli vähemärgatav.
sest:
1. olles arvestatava osa klippidest läbi vaadanud, pean tõdema, et sellist lugemise oskuste ja lugemisharjumuse kujundamisele keskendunud teemasid on neetult väike protsent kõigest. põhiline on ikkagi meelelahutus. on tunda, et sellist kooshoidvat ja suunavat arusaamist ei olegi.
2. see kriitika, mida Gladwell kirjutab Blue's Glues uue lähenemist tutvustades: Sesame Street on omavahel nõrgalt seotud lühiklippide soust. see paiskab lapse kaosesse, ta ei saa õppida keskendumist. tagajärjena kasvavad meil pinnapealsed inimesed, kes pole võimelised millelegi keskenduma ja tahavad kogu aeg aina uusi ja uusi meelelahutuslikke stiimuleid.
SELLEGIPOOLEST:
see on tohutu kogemus ja materjal, millest lähtuda!!!
ise kõike välja mõelda oleks hiiglaslik ülesanne.
samas saab minna nendesse klippidesse ja saada inspiratsiooni.
sest kuigi üldisem nägemus on hajustunud, siis episoodide tasandil on kohati suurepäraseid leide. just praegu avastasin kahepäise monstrumi mullipuhumise klipi ja oh ma tahaks seda mõne 1-2-aastase lapse peal testida. see on see koht, kus tegijatel on selles vanuses lapse maailma häälestuda õnnestunud. kahepäise monstrumi klippe on aga väga vähe. seda ideed tahaks kindlasti edasi arendada.
mis meeldib nii väikestele lastele veel teha? [vihje: kirjuta kommentaar]
kahepäine peseb ennast
veel 4 klippi
nüüd 40 aastat hiljem tahes-tahtmata on mu ees see küsimus:
KAS SEE ÜLESANNE ON TEOSTUNUD?
võimalik, et kuskil on olemas statistika selle kohta, kuivõrd palju lugemismaterjali keskmine ameeriklane tarbis aastas ajavahemikus kuuekümnendatest kuni praeguse hetkeni.
kui sellel saatel oli mõju, siis peaks see kõver juba 70-ndate alguses tuntavalt tõusma hakkama.
ilma sellise objektiivse kinnituseta julgen aga väita, et see mõju oli vähemärgatav.
sest:
1. olles arvestatava osa klippidest läbi vaadanud, pean tõdema, et sellist lugemise oskuste ja lugemisharjumuse kujundamisele keskendunud teemasid on neetult väike protsent kõigest. põhiline on ikkagi meelelahutus. on tunda, et sellist kooshoidvat ja suunavat arusaamist ei olegi.
2. see kriitika, mida Gladwell kirjutab Blue's Glues uue lähenemist tutvustades: Sesame Street on omavahel nõrgalt seotud lühiklippide soust. see paiskab lapse kaosesse, ta ei saa õppida keskendumist. tagajärjena kasvavad meil pinnapealsed inimesed, kes pole võimelised millelegi keskenduma ja tahavad kogu aeg aina uusi ja uusi meelelahutuslikke stiimuleid.
SELLEGIPOOLEST:
see on tohutu kogemus ja materjal, millest lähtuda!!!
ise kõike välja mõelda oleks hiiglaslik ülesanne.
samas saab minna nendesse klippidesse ja saada inspiratsiooni.
sest kuigi üldisem nägemus on hajustunud, siis episoodide tasandil on kohati suurepäraseid leide. just praegu avastasin kahepäise monstrumi mullipuhumise klipi ja oh ma tahaks seda mõne 1-2-aastase lapse peal testida. see on see koht, kus tegijatel on selles vanuses lapse maailma häälestuda õnnestunud. kahepäise monstrumi klippe on aga väga vähe. seda ideed tahaks kindlasti edasi arendada.
mis meeldib nii väikestele lastele veel teha? [vihje: kirjuta kommentaar]
kahepäine peseb ennast
veel 4 klippi
teisipäev, november 10
Sesame Street 40
alustasin seda blogi, sest täna on Sesame Street lastesaate 40. aastapäev.
avasin hommikul YouTube kodulehe ja seal oli õnnesoov ja enimvaadatud Sesame Streedi klipid reas.
esimese ehmatusena arvasin, et Google on saavutanud juba sellise taseme, kus fikseeritakse konkreetse internetikasutaja veebikülastused ja kuna viimastel aegadel olen kõigi Sesame Streedi klippide läbivaatamise võtnud hiigelülesandeks, siis just seetõttu on mulle personaalselt need klipid seal väljas.
aga jah -- Sesame Street on 40.
mõelda!
minu jaoks üllatav, sest polnud konkreetseid aastaarve kokku viinud ja rääkisin tuttavatele, et see üle kolmekümne aasta juba.
aga alates tänasest nii öelda ei saa.
liikusin kohe ka Sesame Street kodulehele. valisin algusevideost hetke, kus Abby Cadabby (tõeliselt võimalusterohke karakteri idee) on otsinud Elmot tükk aega ja see ilmub lõpuks:
Elmo on kahtlemata üks võtmetegelasi Sesame Streedil. Tema rääkimismaneer ja käitumine on nii lapsepärased. kui alustad tegelaste kaupa klippide vaatamist, siis tasub Elmost alustada.
siit ka esimene kodune ülesanne:
lapsed hakkavad jäljendama oma lemmiktegelase käitumist ja kahtlemata võetakse üle mingite olukordade lahendamise käitumismudelid. seda artiklit siin saab kommenteerida. ja seega lisame siia oma igasugused tähelepanekud lapselike ütlemiste ja reaktsioonide suhtes, mida saaks tulevase lastesaidi tegelaste kujundamisel kasutada.
avasin hommikul YouTube kodulehe ja seal oli õnnesoov ja enimvaadatud Sesame Streedi klipid reas.
esimese ehmatusena arvasin, et Google on saavutanud juba sellise taseme, kus fikseeritakse konkreetse internetikasutaja veebikülastused ja kuna viimastel aegadel olen kõigi Sesame Streedi klippide läbivaatamise võtnud hiigelülesandeks, siis just seetõttu on mulle personaalselt need klipid seal väljas.
aga jah -- Sesame Street on 40.
mõelda!
minu jaoks üllatav, sest polnud konkreetseid aastaarve kokku viinud ja rääkisin tuttavatele, et see üle kolmekümne aasta juba.
aga alates tänasest nii öelda ei saa.
liikusin kohe ka Sesame Street kodulehele. valisin algusevideost hetke, kus Abby Cadabby (tõeliselt võimalusterohke karakteri idee) on otsinud Elmot tükk aega ja see ilmub lõpuks:
Elmo on kahtlemata üks võtmetegelasi Sesame Streedil. Tema rääkimismaneer ja käitumine on nii lapsepärased. kui alustad tegelaste kaupa klippide vaatamist, siis tasub Elmost alustada.
siit ka esimene kodune ülesanne:
lapsed hakkavad jäljendama oma lemmiktegelase käitumist ja kahtlemata võetakse üle mingite olukordade lahendamise käitumismudelid. seda artiklit siin saab kommenteerida. ja seega lisame siia oma igasugused tähelepanekud lapselike ütlemiste ja reaktsioonide suhtes, mida saaks tulevase lastesaidi tegelaste kujundamisel kasutada.
Tellimine:
Postitused (Atom)